Viimased päevad on olnud üpris muutlikud. Enamjaolt ongi nii, nagu varem ütlesin, et päevad pole vennad, kõik muutub tohutult kiiresti. Vahepeal on tunne, et võiks juba karkudeta käia ja siis järgmine hetk on tunne, et surm on kohe kohal kaasas ratastool. 

Jalgpall on muutunud juba talutavamaks, teatud osas. Mänge võin juba vaadata (vaatan nagu tõeline fänn, laamendades ja karjudes) ning tiimile soovitusi jagada võin samuti. Raske osa on koondise kogunemised, mis praegu alustavad. Tekivad süümepiinad ning luupainajad on samuti üsna tavaliseks saanud. Ma proovin ja üritan edasi minna, kuid see pole nii lihtne kui arvatakse. Jalgpall oli mulle elutähtis ja koondise esindamine on nii eriline ja uhke tunne, seda on võimatu unustada. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et sain võimaluse Eestit esindada alal, mida armastan ülekõige. 

Operatsiooni tõttu tohin praegu veel liikuda vaid karkudel ja kuna karke ma vihkan ning õues on tohutult libe ei ole ma kodust välja läinud ilma väga tungiva põhjuseta. Samuti ei ole kohe üldse tunnet minna õue komberdama põrgulikus külmas. Kuulen kuidas kõik räägivad, et 5 min õues ja juba surmani külmunud. Seda kuuldes ei teki küll erilist tahet kuskile minna. 

See annab mulle kodus olemisel ülimalt palju aega mõtlemisele ja filmidele.

Natuke imelik on mul endalgi mõelda, et olen muutunud. Ma olen täielikult muutunud selle 3.5 kuu jooksul. Ma poleks kunagi varem arvanud, et on nii palju huvitavaid pisiasju, mida vaadata ja jälgida. Võimalik, et pisiasjade jälgimine on tulnud mu vaba aja juurde tulekuga. Nüüd pole mul olnud trenne ega mänge ega turniire, on aega. Olen avastanud ilu pisiasjades ja pisiasjades mitte ainult suures maailmas, vaid ka inimestes. Kui vahel vajutada pausile kogu rutt ja kohustused ning lihtsalt seista ja mõelda. Kui vahepeal lihtsalt kuulata teisi, sest enamjaolt kuuldakse, kuid ei kuulata. Kui tänada, lihtsalt siiralt südamest tänada. Kui leida iseendale aega. Selle kõige olen ma leidnud. 

Filmidel on samuti väga suur osa mu päevast. Iga päev vaatan mõne filmi ja siis mõtlen sellele. Kõige rohkem läks korda film "Cristiano". 

Cristiano film muidugi esmalt sellepärast, et tegemist on jalgpallist rääkiva filmiga. Ma tean, et ta ei meeldi väga paljudele, kas sellepärast, et ta on kena või väga hea või mis iganes põhjus see ka poleks aga kõik peavad nõustuma, et ta on üks kõige rohkem vaeva nägev mängija suures jalgpallis. Ta tuli eikusagilt ning nüüd on üks maailma parimatest. Samuti on ta suurepärane ja armastav isa oma pojale.

Tegelikult ma ise ka imestan, miks ma räägin filmist, see pole eriti minumoodi. Aga ju siis on see vajalik ja mulle tundub õige. Või olen ma kodus olemisest hulluks läinud.

You will ever know ;)