Lõpuks ometi on operatsioon ja operatsiooni ootus seljatatud. Nüüd on ees pikk-pikk taastusravi ning siis saan loodetavasti taas liikuda.

Eile oligi minu vigastuse tippunkt ehk operaatsioonipäev. Hommik algas vara, sest haiglasse pidin kohale minema juba hommikul kella üheksaks. Haiglasse jõudes kontrollisid arstid mu paberid üle ning saatsid mu koos haiglariietega (jube öösärk ning hommikumantel) palatisse. Seal vahetasin riided ning sättisin end voodisse sisse. Veidi aja pärast jooksis palatist läbi mu ortopeed ning tegi mu haigele põlvele markeriga risti peale, et operatsioonil segamini ei läheks kumba jalga lõikama peab.
Kui arst oli ära käinud algas pikk-pikk ootamine. Asja tegi hullemaks see, et öösel olin üsna kehvasti maganud ning söönud ja joonud polnud ma eelmisest õhtust saati. Ootamine oli jube pikk.
Lõpuks, kui kell oli peagi saamas 12 tulid palatisse õed ning ütlesid, et nüüd on minek. Viskasin siis voodisse pikali ning mind sõidutati haiglavoodiga operatsioonitoa ukse taha. Peagi pandi mulle kanüül ning tilguti ja juuksed pandi kilest mütsi alla. Sel hetkel sain aru, et ongi käes.
Kui omal jalal operatsioonituppa kõndisin hakkas kõik kohale jõudma ning kohe kui lauale pikali heitsin hakkasin üle keha värisema. Ma ei suutnud seda kontrollida. See lihtsalt oli. Seetõttu manustati mulle kõigepealt midagi rahustavat ning alles seejärel pandi mulle külge masinad, mis mu vererõhku ning pulssi mõõtsid. Seejärel ütles anestesioloog mulle, et näeme varsti ning järgmine hetk, mida mäletan oli ärkamispalatis.
Ärkamispalatis ärkasin üles umbes pool kaks. Silmad püsisid vaevu lahti ning seetõttu magasin alguses edasi. Peagi ärkasin taas ning seekord seetõttu, et kuulsin õues müristamist. Kui silmad avasin nägin ka, et väljas välku lööb. Järgmine hetk tõusin ma istukile ning hakkasin ära minema. Ma ei saanud aru, kus ma olen. Nii oli see ka eelmine kord, ma ei tea, miks mul nii alati on. Ühesõnaga kui olin istukil ja juba valmis koju minema jooksis õde minu juurde ja käskis mul pikali visata. Sel hetkel tuli kõik meelde ja sain jälle aru, mis toimub. Kohe kui õde oli läinud tõstsin teki üles ning nägin oma sidemes jalga. Esimene mõte oli, et lõpuks on see läbi.
Peagi viidi mind voodiga tagasi oma palatisse, kus võisin juba vett juua. See oli üks päeva tipphetki.
Jõudsin veel magada oma palatis umbes tunni kuni tuli mu ortopeed minuga rääkima. Tuli välja, et põlv oli hullem kui arvati, sest lisaks ristatsidemele tuli üks menisk kokku õmmelda ning teine lihvida. see oli muidugi šokk, kuid pidin hakkama saama. Seejärel arvas ta, et võin ööks haiglasse jääda, et kui valud on nii suured, siis abi olemas. Mina seda ei soovinud, sest kodus on mul ju igatahes parem olla ning seetõttu lasi ta mu koju. Tõi veel ortoosi ning tähtsad operatsioonipaberid ning seejärel lahkus. Kokku leppisime vaid niitide välja võtmise kuupäeva.

Praegu olen kodus. Narkoos annab siiamaani tunda, sest uimane on olla ning käed on nõrgad.
Ühtlasi on ka valu on üsna tugev. Kõige hullemat valu teeb mulle mu kokku õmmeldud menisk ning samuti ka tagumine reielihas (sealt võeti kude, et sidet parandada).
On käes alles teine päev ning juba on tunne, et annan alla. Valu on nii tugev, et kui liigun, siis läheb tihtipeale silme eest mustaks. Ravimid on (kolm korda päevas võtan põletikuvastaseid ravimeid ning ka valuvaigistit), kuid need ei aita täielikult. Samuti on mul koguaeg põlve peal jääkott, et valu ja turset leevendada. Lisaks on mul täna ka kõik kohad valusad ja kanged operatsioonist. Ühesõnaga ma väga loodan, et iga päevaga läheb asi kergemaks ja paremaks ning eks am muidugi üritan üle elada.

Õnneks elasin operatsiooni üle ning alustan taastumist. Niidid võetakse välja kahe nädala pärast, neljandal septembril. Peale seda algab mul ka füsioteraapia, et loodetavasti uuel aastal jälle jalul olla.

Hoian lugejaid ikka kursis ning loodan, et kõik saab korda.

Lõppu paar pilti mu jalast ka.