Dilemma // kohtunik või mängija?

by - February 21, 2017

Nagu varasemalt endale selgeks olen saanud, siis ilmselgelt pean ma kogu aeg olema kuidagi viisi seotud jalgpalliga. Pean tegelema jalgpalliga.  Ma ei suuda ilma selleta. 

Kõige raskem on see, et otsustada ma ei suuda. Ilmselgelt tahan ma teha kõike ja proovida kõike, kuid sadat asja korraga tehes ei saa sa kunagi millegis heaks, oskad vaid keskmiselt kõike. Mina mõtlen aga karjääri tegemisele jalgpallis ning selleks pean olema millgeis parem kui hea. Pean olema üks parimatest. Peamine küsimus ongi see, et mis see miski on?

Peamised kaks valikut on muidugi mängijakarjäär ning kohtunikutöö. Samuti on võimalus veel treeneriks olemine, sest treenerilitsentsi tegemine on üks mu peamiseid eesmärke hetkel. Ja loomulikult on minu puhul alati võimaluseks, et mu põlv lihtsalt ei pea vastu ning seetõttu kaovad peaaegu kõik valikud, kuid loodame, et nii ei lähe.

Ühesõnaga hetkel on mul mängijana hakanud jälle hästi minema. Olen naiste U17 koondise nimekirjas, mängin naiskonnas ja noorteklassis ja põlvega on ka üsna hästi (ptüi-ptüi-ptüi). Ma ise tunnen ka, et olen võimeline treenima ja mängima. See on hea tunne. Ma tunnen, et mind vajatakse ja et suudan anda endast kõik. Jah, loomulikult on mul vahest tunne, et kõik on halvasti ja ma ei taha ja ei jaksa enam, kuid tol hetkel mõtlen ma sellele, et eelmine aasta samal ajal oli kõik palju hullem. Ma meenutan seda, kui raske mul tookord oli ning mõtlen kõigele mille juba seljatanud olen. Ma olen palju tugevam, kui arvasin. Ma tean, et suudan kõik saavutada, kui tahan ja pingutan. Seetõttu olen vahetevahel tänulik oma vigastusele, sest tänu sellele olen ma palju targem ning tean ja tunnen oma keha palju paremini.

Ehksiis mängijana on mul praegu hästi, kuid veidi aja pärast on keeruline, sest ma ei ole ei Messi ega Ronaldo ning mänginud olen ka üsna vähe aega, sest jalgpalluri kohta alustasin ma üsna hilja. Seetõttu tundub kohtunik olla veidi parem, sest eelmine aasta olin ma üks noorimaid tegevkohtunikke Eestis ning FIFA litsentsini on mul veel tublid 7 aastat minna. Samuti meeldib mulle väga olla kohtunik ning tulevikus näen ma end pigem professionaalse kohtunikuna, kui mängijana. Praegu tunnen samuti, et olen kohtunikuna parem kui mängijana, kuigi minu silmis on lihtsam olla mängija kui kohtunik.

Hetkel üritan oma aega jaotada võrdselt nii, et saaksin tegeleda kohtunikutööga ning samuti ka mängida. Viimasel ajal on see ka veidi lihtsam olnud, sest kohtunikuna on mul paus ehk olen saanud pühenduda rohkem mängimisele ja trennidele. Ausalt öeldes ma arvan, et kui viimased kaks-kolm kuud oleksin pidanud ka kohtunik olema, siis ma poleks vastu pidanud, sest juba ainult mängijana on graafik tihe. Iga nädalavahetus turniirid, neli korda nädalas trennid pluss jõutreeningud on vaimselt ja füüsiliselt üsna koormavad olnud. Samuti ei saa ma ju unustada kooli, mis ka üpris suure osa mu ajast röövib. Hetkel ei kujuta ma ette, kuidas oleksin saanud veel kohtunik ka olla.

Lähiajal läheb mu taaskord graafik tihedamaks. See nädal ootab mind ees kolmepäevane koondiselaager, trennid klubiga, mäng kohtunikuna (see on mu selle hooaja esimene mäng)  ning kõige lõpuks ka futsali turniir. Tuleb raske nädal, mis kindlasti nõuab aega ning pühendumist.
Järgmine nädal on veidi kergem, sest on vaid trennid ning kolm mängu kohtunikuna.

Nii mu eluke veerebki - kool-trenn-mäng :)


Pilt Põlva Cupilt


You May Also Like

0 kommentaari

Anna mulle julgelt teada, mida arvad! :)