Tihe nädal // Sinisärgis ja kahe kohtuniku brigaad

by - February 27, 2017

Seekord tuleb juttu minu eelmisest nädalast. Toimus nii mõndagi ja kogesin samuti uusi ja ägedaid asju.

Nädala esimene pool oli nagu kõik nädalad mu elus. Käisin loomulikult koolis ja trennides. Just vahetult enne pühade algust algas aga nädal minu jaoks tegelikult. Miski polnud nii nagu tavaliselt.

Nimelt sain ma kutse U17 naiste koondise treeninglaagrisse. Vigastuse tõttu oli mul eelmine hooaeg poolik ning seetõttu ei saanud ma ka koondise poole pürgida, kuid sel hooajal on mul taaskord võimalus sinisärgis väljakule joosta. 
Laager algas neljapäeval ja kestis kolm päeva. Iga päev tegime ühe jalgpallitreeningu hallis, ühe jõutreeningu ning kaks-kolm koosolekut hotellis. 
Esimene päev oli huvitav, sest tuli kohaneda selle rütmi ja tempoga, mis laagris oli. Trennis oli samuti veidi keeruline, sest klubiga pole me suurel väljakul trenne teinud, ainult futsali ning seal tuli kohe harjuda kunstmuruväljaku laiuse ja pikkusega. Vahemaad on palju pikemad ning mäng on hoopis teine kui saalis. 
Teine päev läks veidi lihtsamaks, sest olin juba harjunud sellega, kuidas koondises asju tehakse. Treening oli samuti parem, sest olin saanud juba veidi kohaneda eelmises trennis. Minul kui keskkaitsjal oli muidugi huvitav ning raske, sest enamus asju millele keskendusime olid omased just poolikutele ja nõudsid head pallikontrolli ja triblamist. Oli korralik eneseületus, kuid sain hakkama. Ausalt öeldes jäin isegi täitsa rahule endaga. Kui teise päeva trenn oli kergem, siis jõutrenn tol päeval oli kõige raskem. Keskendusime kätele, mis jalgpalluritel üldiselt nõrk koht on ja no võin öelda, et järgmisel päeval oli keeruline voodist üles saada, sest käed olid nii valusad.
Kolmas päev oli poolik päev, sest saime juba kahe paiku koju. Hommikul trenn nagu ikka, kuid treeningul ei keskendunud me harjutustele, vaid mängisime kolm lühikest mängu omavahel. Saime proovida erinevaid koosseise ja erinevaid mängijaid erinevatel positsioonidel. Mängida mulle meeldib ja ka seal meeldis, kuigi asja tegi raskeks see, et me ei teadnud kõik üksteise nimesid jne. Jõutrenn oli lühem ning eelmise päeva omaga võrreldes ka lihtsam. 
Enne ära minekut täitsime ka hinnangu lehed iseenda kohta. Nagu ikka on iseennast jube keeruline hinnata, aga tuli hakkama saada. 

Minu jaoks ei lõppenud sellega raske nädal ning raske laupäev. Nimelt oli mul veel vaja olla piirikohtunik esiliigas sel samal laupäeva õhtul. Olin täiesti surnud ja kogu kere valutas, kuid ma ei saanud ju alt ära hüpata ehk õhtul poole kuue paiku seadsin sammud jalkaliidu halli poole. Sinna jõudes tuli välja, et teist abikohtunikku ei leitud. Mis seal muud ikka kui läksimegi kahekesi esiliigat tegema. Mulle oli see ühtlasi ka esimene mäng esiliigas ning üleüldse sel hooajal niiet närv oli mul ilmselgelt sees. Tegelikult midagi hullu polnud. Minu jaoks ei muutunud põhimõtteliselt mitte midagi, peakohtunikul oli raske. 
Ma enda arvates sain hästi hakkama ja jäin ise väga rahule. Õhtul olin surmväsinud ning kohe kui pea padjale sain magasin juba sügavalt.

Kuid see ei ole ka veel kõik. Nädala lõpetuseks oli mul pühapäeval ka veel turniir Kehras. Väljasõit oli õnneks alles 8.15 ehk magada sain üsna okeilt. Väsimus ei olnudki probleem ausalt öeldes, probleemiks oli pigem valu. Selg oli üsna läbi ja jalgae ja käte lihsavlust ei hakka ma rääkimagi. 
Ühesõnaga turniir läks nii ja naa. Oleks saanud palju paremini. Saaliturniir ja nagu ikka on seal palju lahmerdamist, kuid kuidagi saime neljanda koha peale mängitud. Hea keskmine tulemus ja ise jäin rahule, sest tuimadest jalgadest hoolimata suutsin ikkagi ühe värava lüüa.

Emotsioonid peale Kehras löödud väravat

Selline oligi minu tihe ja sisukas nädal :)

Peagi kirjutan juba uue postituse põneval teemal!

You May Also Like

0 kommentaari

Anna mulle julgelt teada, mida arvad! :)