Murtud sportlane

Täna on minu viies päev peale operatsiooni. Mulle tundub 5 päeva täiesti lõpmatu ajana. Ülimalt palju muutusi on toimunud ja muutunud viie päeva jooksul.

Täna on esimene valuvaigisti vaba päev. Põlvevalu pole olnud, ainult haavad kisuvad veidi. Paistetus on samuti taandunud. Enesetunne on juba palju parem.
Täna käisin ka arsti juures, kes mind väga särasilmselt vastu võttis. Tegi nalja nagu alati ning tõstis mu tuju märgatavalt. Vaatas jala üle ja veidi liigutas ning oli väga üllatunud, et jalg väga paistes pole ning sinikaid on vähe. Rääkis juba taastusravi korraldamisest ning uutest harjutustest. Tekitas hea tuju ning uue motivatsiooni.

Motivatsioon on taas tagasi ning kuigi vahepeal olid mõtted, et rohkem ei mängi sain ma aru, et jalgpallita ei saa siiski. Tung väljakule on tagasi ning palju suurem kui varem. Igatsen tiimi ja treenereid ja mänge ning melu, mille jalgpal mu ellu tõi.
Loomulikult keerlevad mu mõtted plaanidel, mis juhtub kui väljakule tagasi saan, kuid praegu on vaja keskenduda taastumisele. Operatsioon ja kõik uuringud ja arstivastuvõtud, mis enne operatsiooni olid, on mind viinud vaid poolele teele. Nüüd ootab ees pikk taastumisjada. Loomulikult tuleb sel teel ette raskusi ning takistusi, kuid what doesn't kill us, makes us stronger.

Nüüd kui tuju on taaskord hea ning ei pea enam mõtlema kahetsusega tagasi 24. septembrile, mil kõik algas, saan leida positiivseid külgi. Ma olen aru saanud, et mõtlemine "Miks just mina?" teeb asja hullemaks. Kõik tuleb meile ellu põhjusega. Olgu see siis kogemus või õnnistus.
Positiivsed asjad minu vigastuse juures on nüüd mulle teada. Tänu vigastusele olen ma eelkõige palju targem, nii spordis ja spordimeditsiini alal ning ka vaimsetes küsimustes. Tänu vigastusele olen ma leidnud parima arsti maailmas ning olen saanud mõtlemisainet tulevikuks. Varem poleks ma kindlasti mõelnud peale gümnaasiumit minna arstiteaduskonda ja spordimeditsiini õppima. Tänu vigastusele olen ma kohtunud väga paljude erinevate ja uute inimestega. Mu tutvusringkond on rikastunud (jalgpalluritele on lisandunud ka teised inimesed ). Kõige tähtsam minu arvates on asjade hindamine ning tänulikkus. Ja ma pean silmas väikeste ning tihtipeale enesest mõistetavate asjade hindamist ja nende eest tänamist. Tegelikult on ju tavainimese jaoks jalgpalliga tegelemine ka võimalus, mis kõigil on. Kui minnakse trenni ei mõeldagi sellele, et nad on õnnelikud, et neil on võimalus sellega tegeleda.
Mina soovitan hakata märkama väikseid asju, mõtlema neile, nende eest tänama. Kui leida igas asjas veidi positiivset ja märgata asju ning tänada asjade eest tekib palju positiivsem maailmavaade. Kui mõelda tänulikult on elu kohe ilusam ja kergem.

Kui leppida asjadega, mida muuta ei saa ning muuta oma mõtlemist nende asjade suhtes muutub see asi meeldivaks. Elu on liiga lühike, et lihtsalt eksisteerida, tuleb elada ja nautida. :)

Operatsioon oli mul kolmapäeval. Tahtsin kohe kirjutada aga oli palju mässamist põlvega. 

Operatsioon oli nagu varem ka öeldud kolmapäeval. Haiglasse kohale pidin paar tundi varem minema. Kõik algas kabinetis, kus mõõdeti vererõhku ning kehatemperatuuri. Sealt sain haiglariided ning mind juhatati palatisse. Palatis pidin ootama algul arsti ning seejärel ka operatsiooni. Arst tuli umbes pool tundi enne operatsiooni ning seletas, mis toimuma hakkab ning tegi ka nalja. Veidi aega peale tema lahkumist tuli palatisse õde, kes mu operatsiooniblokki juhatas. Seal opile ja järgmine hetk olin juba ärkamispalatis. Seal pidin olema kuni tilguti tühjaks saab. Järgnes ratastooliga sõit palatisse ning karkude saamine. Peagi oli palatis mu arst, kes seletas taastusravi, jagas soovitusi ning õpetas karkudega käima. Peale seda sain koju.

Nüüd on käes kolmas päev peale oppi. Esimene päev peale oppi oli kõige hullem. Kogu mu keha valutas, põlv valutas ja liikumine oli ülimalt keeruline, sest põlv ei kõverdu ega sirgu eriti. Enamuse ajast veedan voodis. Liikumine on võimalik vaid karkudel ning seegi on keeruline.
Täna sai ka sidemeid vahetatud ning nägin esimest korda oma haavu. Neli auku põlves pole paha.

Mu peas toimus samuti palju muudatusi. Muudatused toimusid juba kolmapäeval, kui palatis operatsiooni ootasin. Ma võisin varem öelda, et olen lahti lasknud jalgpallist (mängijana), aga seal ma sain aru, et ma polnud seda teinud. Lõplikult vabaks lasin seal, kui sain aru, mis mind ees ootab. Kogu see põlve jamade seeria, mis on kestnud juba umbes  3.5 kuud, on olnud nii ränk, et ma tunnen juba, et rohkem ma seda läbi elada ei suuda. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See pani mind mõtlema, kas üldse tahan kunagi veel mängida. Treeneri ja kohtuniku litsentsi saan ju teha ja pealtvaatajaks (loe: fänniks) jään ju elu lõpuni. Esimesed kaks päeva peale operatsiooni tundisn, et nüüd ongi kõik ja ma rohkem ei mängi, sest ma ei taha, et midagi juhtuks. Täna on juba kergem ja parem ning nüüd on tulnud juba lootus, et veel mängin. Ma väga loodan, et mul jätkub jaksu, et veel mängida ja tegeleda ja olla.

Kogu see põlve jama on mulle õpetanud väga tähtsa asja: Tuleb elada hetkes ning tuleb olla asjas, mida sa teed ning alati tuleb teha õiget asja, õige põhjusega, sest muidu ei tule midagi välja. Samuti ka seda, et ei tohi minna uhkeks ja ülbeks. 
Edu ja õnn on kinni mõtetes. Isegi need mõtted, mida mõtled enda arvates salaja on nähtavad. Need mõtted mõjutavad su tegusid ning elu. Nende mõtete pärast olen mina olukorras, kus ei saa tegeleda oma suurima armastusega. Ma sain selle teadmise kahjuks väga karmil viisil, kuid kõik ei pea saama teada raskel viisil. Võiks õppida teiste vigadest,  Kui võtaksime iga päev ühe hetke, et mõelda oma mõtetele ning kui need meile ei meeldi muudaksime neid, oleksime palju õnnelikumad.

Ma olen enam kui kindel, et iga jalgpallur või sportlane, kellel on oma karjääri jooksul tulnud ette takistusi, on mõelnud lõpetamisele. Minu arvates on see loomulik osa spordist. 

Kui tegeleda spordiga kõrgemal tasemel kui rahvaliiga või harrastussport on loomulik, et tekib takistusi. Takistuste all ei mõtle ma vaid vigastusi, mis varem või hiljem igaüht meist kimbutama hakkavad. Takistused on ka vaimsed ja neid on tihtipeale isegi raskemad kui füüsilised vigastused.
Väiksemad vigastused on paratamatu osa spordist. Kui tegeleda spordiga tõsiselt, hinge ja kirega, siis väiksemad vigastused tulevadki. Seda ei saa muuta. Tekivad väikesed tobedad vigastused näiteks kerge hüppeliigese välja väänamine mängus, mis on tõepoolest valus, kuid läheb paari päevaga üle, võimalik, et isegi kiiremini.
Suuremad vigastused on need, mis nõuavad kas operatsiooni või jäävad elu lõpuni kimbutama. Suuremate vigastustega kaasnevad ka tavaliselt pikad mängupausid. Mitu kuud on üpris leebe paari aasta kõrval. Populaarseimad vigastused sportlastel (eriti jalgpalluritel) on põlved, selg ja hüppeliiges, samuti ka lihaste rebendid ja venitused. Tõepoolest on just need suured vigastused need, mis lõpetavad paljude sportlaste karjääri, kuid suured vigastused pole ainsad.

Kui minnakse nii hasarti, et unustatakse ära, mille pärast tegelikult jalgpalliga tegeletakse, siis kaob reaalsustaju ja ohutunne ning vigastus ongi külla kutsutud. Ma olen enam kui kindel, et iga inimene, ka see, kes otseselt spordiga ei tegele, on vähemalt korra oma elus mõelnud "Minuga ei juhtu". See on kõige nõmedam mõte üldse. Sellist asja ei ole olemas, et keegi kuskil kaitseb sind kõige jama eest. Me elame maailmas, kus kõigiga võib kõike juhtuda see, et minuga ei juhtu on väga tobe ja ebarealistlik unenägu, millest tuleb võimalikult ruttu üles ärgata, sest muidu elu näitab sulle karmilt, et kõike juhtub. Elu toob su teele selliseid takistusi ja jamasid, millest sa varem poleks isegi mõelda osanud. Ma ise sain sellest aru väga valusal meetodil. Ma väga loodan, et keegi teised saavad aru lihtsamalt teiste vigadest õppides.

"Lollid õpivad vaid oma vigadest, targad ka teiste omadest ning ajaloost."

Vaimsed takistused tekivad inimestel ise. Need võivad olla probleemid ja lahkhelid treenerite ja tiimiga, kuid neist raskem on probleemid ja lahkhelid iseendaga. Tiimi ja treeneritega tekivad probleemid igalühel. Ei ole võimalik, et kogu pikka teekonna vältel pole kunagi mitte ühtegi probleemi tiimi või treeneritega. Alati on ja see on normaalne, sest iga inimene on eraldi isiksus ning mõtleb veidi erinevalt, kui Sinul, tiimil ja treeneritel on ühine eesmärk ning seetõttu saadakse enamasti lahkhelidest üle.
Iseendaga probleemid on igalühel erinevad. Tekkivad tunded erinevad tunded. Miks ma üldse teen seda? Kas mind on ikka vaja? Mida ma nüüd tegema peaks? Lõpetamine või ei?

Olen rääkinud palju positiivne olemisest. Positiivne olemine on üks väheseid asju, mida saab inimene ise teha, et olla rõõmus ja et tal oleks hea. Positiivne olemine aitab elada üle kõik jamad. Ja positivsus tõmbab enda juurde head.

"Mõelda positiivselt, tähendab eksida täiel häälel."
-Ambrose Bierce

Lõpetamine on loomulik osa sportlase elus. Sama loomulik nagu on surm, see juhtub niikuinii ja me ei saa sinna midagi parata. Kõige raskem osa ongi õige aja leidmine, millal ja kuidas lõpetada. Jalgpallikarjääri lõpetamine ei toimu kindlasti kindlas vanuses. Ei ole paika pandud, et täpselt 34 aastaselt tuleb karjäär lõpetada. Mängijad lõpetavad ka 14 aastaselt ning 22 aastaselt ning 40 aastased veel mängivad. Lõpetamine pole kunagi vanuses kinni. Lõpetamine tuleb, siis kui mängija nii tunneb. Lõpetamine ei saa olla kunagi alla andmine. Lõpetamine on uute uste avanemine. Ei saa võtmeta avada lukus ust. Vahet pole kui palju ukse taga kolgid ja laamendad, uks ei avane.