Ma olen enam kui kindel, et iga jalgpallur või sportlane, kellel on oma karjääri jooksul tulnud ette takistusi, on mõelnud lõpetamisele. Minu arvates on see loomulik osa spordist. 

Kui tegeleda spordiga kõrgemal tasemel kui rahvaliiga või harrastussport on loomulik, et tekib takistusi. Takistuste all ei mõtle ma vaid vigastusi, mis varem või hiljem igaüht meist kimbutama hakkavad. Takistused on ka vaimsed ja neid on tihtipeale isegi raskemad kui füüsilised vigastused.
Väiksemad vigastused on paratamatu osa spordist. Kui tegeleda spordiga tõsiselt, hinge ja kirega, siis väiksemad vigastused tulevadki. Seda ei saa muuta. Tekivad väikesed tobedad vigastused näiteks kerge hüppeliigese välja väänamine mängus, mis on tõepoolest valus, kuid läheb paari päevaga üle, võimalik, et isegi kiiremini.
Suuremad vigastused on need, mis nõuavad kas operatsiooni või jäävad elu lõpuni kimbutama. Suuremate vigastustega kaasnevad ka tavaliselt pikad mängupausid. Mitu kuud on üpris leebe paari aasta kõrval. Populaarseimad vigastused sportlastel (eriti jalgpalluritel) on põlved, selg ja hüppeliiges, samuti ka lihaste rebendid ja venitused. Tõepoolest on just need suured vigastused need, mis lõpetavad paljude sportlaste karjääri, kuid suured vigastused pole ainsad.

Kui minnakse nii hasarti, et unustatakse ära, mille pärast tegelikult jalgpalliga tegeletakse, siis kaob reaalsustaju ja ohutunne ning vigastus ongi külla kutsutud. Ma olen enam kui kindel, et iga inimene, ka see, kes otseselt spordiga ei tegele, on vähemalt korra oma elus mõelnud "Minuga ei juhtu". See on kõige nõmedam mõte üldse. Sellist asja ei ole olemas, et keegi kuskil kaitseb sind kõige jama eest. Me elame maailmas, kus kõigiga võib kõike juhtuda see, et minuga ei juhtu on väga tobe ja ebarealistlik unenägu, millest tuleb võimalikult ruttu üles ärgata, sest muidu elu näitab sulle karmilt, et kõike juhtub. Elu toob su teele selliseid takistusi ja jamasid, millest sa varem poleks isegi mõelda osanud. Ma ise sain sellest aru väga valusal meetodil. Ma väga loodan, et keegi teised saavad aru lihtsamalt teiste vigadest õppides.

"Lollid õpivad vaid oma vigadest, targad ka teiste omadest ning ajaloost."

Vaimsed takistused tekivad inimestel ise. Need võivad olla probleemid ja lahkhelid treenerite ja tiimiga, kuid neist raskem on probleemid ja lahkhelid iseendaga. Tiimi ja treeneritega tekivad probleemid igalühel. Ei ole võimalik, et kogu pikka teekonna vältel pole kunagi mitte ühtegi probleemi tiimi või treeneritega. Alati on ja see on normaalne, sest iga inimene on eraldi isiksus ning mõtleb veidi erinevalt, kui Sinul, tiimil ja treeneritel on ühine eesmärk ning seetõttu saadakse enamasti lahkhelidest üle.
Iseendaga probleemid on igalühel erinevad. Tekkivad tunded erinevad tunded. Miks ma üldse teen seda? Kas mind on ikka vaja? Mida ma nüüd tegema peaks? Lõpetamine või ei?

Olen rääkinud palju positiivne olemisest. Positiivne olemine on üks väheseid asju, mida saab inimene ise teha, et olla rõõmus ja et tal oleks hea. Positiivne olemine aitab elada üle kõik jamad. Ja positivsus tõmbab enda juurde head.

"Mõelda positiivselt, tähendab eksida täiel häälel."
-Ambrose Bierce

Lõpetamine on loomulik osa sportlase elus. Sama loomulik nagu on surm, see juhtub niikuinii ja me ei saa sinna midagi parata. Kõige raskem osa ongi õige aja leidmine, millal ja kuidas lõpetada. Jalgpallikarjääri lõpetamine ei toimu kindlasti kindlas vanuses. Ei ole paika pandud, et täpselt 34 aastaselt tuleb karjäär lõpetada. Mängijad lõpetavad ka 14 aastaselt ning 22 aastaselt ning 40 aastased veel mängivad. Lõpetamine pole kunagi vanuses kinni. Lõpetamine tuleb, siis kui mängija nii tunneb. Lõpetamine ei saa olla kunagi alla andmine. Lõpetamine on uute uste avanemine. Ei saa võtmeta avada lukus ust. Vahet pole kui palju ukse taga kolgid ja laamendad, uks ei avane.