Praegu, kui põlv keelab täielikult mängimise, olen olukooras, kus minust, põhikoosseisu mängijast on saanud pealtvaataja, kõrvalseisja.

Iga mäng, mille vahele jätan teeb haiget. Iga tiimi võit, kus ma ei mängi lööb noaga. Iga mäng, mida pean kõrvalt vaatama, on kui lõputu piin. Iga hetk on tunne, et suren ning seejärel jälle teen raske hingetõmbe ja mõistan, et piinlen, mitte ei sure.

Treenerid, tiimikaaslased, kõik ootavad mind mängudele. Paluvad ja anuvad, et oleksin kohal. Nad ei mõista mu olukorda. Ma ei saa seda neile ette heita, sest nad pole saanud sellist kogemust (ma väga loodan, et nad ei saa ka). Nad ei tea, mis tunne on õhtuti ennast magama nutta. Vaadata jalgpalli, eluarmastust pisarad silmis. Nad ei tea, mida tähendab tunne kõrvalejäetud ja piiratud.

Võimalik, et minult võeti võimalus mängida, sest olen liiga sees. Iga päev trennid ja mängud jne. Ehk oli see mulle liiast. Iga armastus teeb haiget ju, aga samas mitte keegi ei saa ilma armastamata. Kõik armastavad. Saavad haiget ning seejärel armastavad jälle, veel tugevamini kui kunagi varem. Iga päevaga kasvab soov mängida. Iga päevaga tuleb lähemale operatsioon ja iga päevaga lähevad kaugemale mu väravad, mu löögid, mu tacklid, mu mängud, mu treeningud, mu turniirid, mu ELU.

"The higher you are, the harder the fall, but when you want to fly you first have to fall."
"You only know you love her when you let her go."

Olen tagasi kiiremini, kui kõik aru saavad. Ma olen võitleja ja ei anna alla. Maailm veel kuuleb minust :)