Suurim viga

by - December 11, 2015

Põhjus, miks olen praegu olukorras, kus ma EI SAA tegeleda asjaga, mida armastan ülekõige on vale suhtumine. 
Alati olen ma läinud igale mängule innu ja enesekindlusega. Ma pole kunagi läinud kindlalt kaotama või alla andma. Minu arvates on vale minna mängule suhtumisega "kaotame niikuinii".
Minu arvates on vaja suhtumist "Me läheme ja mängime oma mängu. Anname endast parima ja ei anna vastasele lihtsat võitu. Ei hakka enne mängu mõtlema, mis tulemus võiks olla. Läheme ja mängime. See, kas võidame või kaotame selgub alles siis, kui mängu lõpuvile on kõlanud" Sellise suhtumise tekkimise eest pean olema tänulik oma esimesele treenerile, kes meid igale mängule sellise suhtumisega viis.

Too mäng, mis toimus 24. septembril Kuusalus, oli teistsugune. Kõik algas juba bussis, kui saime teada algkoosseisu ja positsioonid. Esimesena sain teada mina oma positsiooni kohta, milleks oli väravavaht. Ma tundsin end halvasti ja ebakindlalt, sest minujaoks on kindel olla kaitseliinis, äärmisel juhul ka poolikus, kuid väravas kindlasti mitte. Esimest korda elus tekkis mul tunne, et ma ei taha minna väljakule, sest ma ei tunne ennast hästi väravavahina. Tekkis kartus oma tiimi alt vedada. Mängisime eksperimentaalse algkoosseisuga.
Esimesel poolajal alustasingi väravast. Meile löödi nurgalöögist värav. Peale seda väravat ei suutnud ma mõelda millegist muust. Mõtlesin vaid sellele sisse lastud väravale. Kui esimene poolaeg lõppes ütlesin kohe, et ei suuda enam värvas olla. Treener oli nõus ja vahetas värvavahti. Teise poolaja sain alustada keskkaitses. Tundisin ennast hästi ja kindlalt. Me vajasime väravat, niisiis läksin ma rünnakuid toetama. Ise ka imestasin, et leian ennast tipuründe positsioonilt. Lõime tagasi ühe värava, kuid vastased suutsid taaskord end juhtima rebida. Ma läksin ääreründesse ja seejärel poolikusse. Mul oli sees halb tunne, aga ma lihtsalt ignoreerisin seda. Kui lõhkusin tänu mättale oma põlve paar minutit enne lõpuvile arvasin, et nüüd ongi kõik.

Kui ma saaks aega tagasi keerata, siis ma oleks muutnud oma suhtumist enne mängu või ei oleks üldse väljakule läinud. Kahjuks tol päeval ma seda ei teanud. Nüüd saan ma lihtsalt mõelda sellele, mis oleks olnud, kui ma poleks tookord väljakule läinud või kui oleksin läinud teise suhtumisega. See "mis oleks kui?" mõtlemine tegelikult ei aita. See teeb ausalt öeldes asja veel hullemaks.

Tänu sellele kogemusele olen nüüd targem ning kui saan veel kunagi mängida, siis kindlasti ei tee ma enam seda viga.

Ma tahan kõigile öelda, et elu ei ole meelakkumine. Sa teed ühe väikse vea ja võid kaotada kõik. Inimesed peaksid rohkem tähelepanu pöörama otsustele, mida nad teevad ja jälgima ennast. Oleks ma seda tookord teinud, mängiksin ma praegu. Kuna ma seda ei teinud olen praegu vigastatud ja võimalik, et põlv ei lasegi mul kunagi enam mängida või spordiga tegeleda.


You May Also Like

0 kommentaari

Anna mulle julgelt teada, mida arvad! :)