Kirjutanud pole ma juba 2 kuud. Tõenäoliselt sellepärast, et tavalist 'mu põlv paraneb' postitust ei tahtnud kirjutada. Nüüd, täna kirjutan uuest ja huvitavast kogemusest, mis mul aprilli alguses algas. 

Nimelt, otsustasin minna 'Kohtunike kooli'. Ma olen juba päris pikka aega mõelnud kohtunik olemise peale, kuid koguaeg on olnud kuidagi kõike muud jne. Ma arvan, et mu üsna raske põlvevigastus, mis mind jalgpallist rohkem kui pooleks aastaks eemale jättis/on jätnud andis viimase tõuke end kursustele kirja panemiseks. Kogu see hirm, et võin kaotada jalgpalli, mis on mulle nii oluline, andis mulle viimase tõuke. Niisiis panin end kursustele kirja juba jaanuaris, kuid kursused ise hakkasid alles aprillis.
Kokku oli mul 'Kohtunike kooli' raames 7 kogunemist. Kuna tegemist oli Tallinna naiste kursustega, siis oli meid ca 10. Üpris vägev oli näha, kuidas kursustel olid nii erinevas vanuses naised. Oli umbes minuvanused ning siis oli minust 10-20 aastat vanemad naised.

Esimesed viis kogunemist olid loengud. Rääkisime läbi kõik 17 jalgpallireeglit ning arutasime läbi mänguolukordi. Kohe esimeses loengus saime oma jalgpallireeglite raamatu, mida kasutasime ning kohtlesime kõik nagu õpikut või piiblit. Tavaliseks muutusid kella üheksased jalutuskäigud A le coq arenalt koju.


Igas loengus kuulsime oma koolitaja Hannes Kaasiku suust läheneva eksami kohta. Esimestes loengutes ma sellele eksamile üldse ei mõelnud, käisin kohal, mõtlesin kaasa ning kordasin kodus. Nii umbes neljandast loengust alates hakkas juba vaikselt koitma, et järgmine nädal on eksam ning ma pean sellele juba mõtlema hakkama.


Enne eksamit oli meil ka praktikatund (1.5 tundi tegelikult) koos Karolin Kaivoja ja Neeme Neemlaidiga. Harjutasime liputehnikt ning abikohtuniku jooksutehnikat, samuti ka peakohtuniku käemärke ning kuidas vaadata suluseisu. Seal tegin ka oma esimesed jooksusammud peale poolt aastat. Sealt tunnist sain kaasa väga hea tunde ning soov kohtunik olla kasvas veelgi.




Eksam oli esmaspäeval ehk peaaegu terve pühapäeva ma kordasin ning harjutasin. Vaatasin läbi harjutusklippe ning lugesin läbi reegleid. Naljakas, et ma seda ütlen aga mulle väga meeldis õppida neid reegleid.

Lõpuks jõudis kätte esmaspäev ning eksam. Eksamit tehes ei tundunud see üldse nii hull või raske kui me kõik olime kartnud. Kui kõigil oli eksam tehtud sõime kringlit kuni Hannes meie eksamitöid parandas. Rääkisime läbi küsimused ja vastused ning iga sekundiga pinge aina kasvas, sest keegi ei tahtnud ju läbi kukkuda. Samuti sain siis teada, et olen jälle kõige noorem kogu pundist.
Kui tagasi eksamiruumi läksime saime teada, et keegi ei kukkunud läbi oli kõigil kergendus ning olime ülimalt rõõmsad. Seejärel hakkasime saama ükshaaval kätte oma litsentsi, kaarte ning eksamitööd, et see üle vaadata. Tuli välja, et tegin kõige nooremana kursuse parima töö ning tänu sellele sain kohe kätte jalgpallikohtuniku C klassi rinnaembleemi.

Nüüd on mul käes litsents ning kaardid ja esimene mäng on juba esmaspäeval, kus saan abikohtunikuna tegutseda. Ma väga loodan, et tänu sellele saan ma olla jalgpalliga koos väga pikka aega.




Ja kindlasti soovitan ma neid kursusi kõigile, keda vähegi huvitab jalgpall. Mitte midagi pole kaotada, sellest ainult võidab.