Murtud sportlane

Ma ei tea miks, aga mul tekkis soov avaldada oma mõtteid, arvamusi ning ka ootusi teemadel, mis kogu jalgpallimaailma on viimasel ajal köitnud. Loomulikult on peamine jututeema praegu Leicesteri imelugu, samuti on juttu Champions League'i finaalist, kus on vastamisi linnarivaalid - Atletico Madrid ning Real Madrid ning veidi on juttu ka La Liga pingelisest lõpust ja Premium Liiga huvitavast hooaja algusest.



Kõigepealt jalgpallimaailma muinasjutt - Leicester City. Ilmselgelt elas kogu maailm kaasa nende võitudele Premier liigas, olenemata, millise klubi fänn ollakse. Minu arvates oli alguses üpris naljakas vaadata, kuidas tabeli viimane klubi tabelis tõuseb. Suurt rolli mängis Leicesteri muinasloos muidugi ka endine tiitlivõitja Chelsea, kes tegi ülimalt kehva hooaja. Samuti tasub märkida, et tiitlivõitja otsustas taas Chelsea särgis mängiv Eden Hazard, kes eelmisel aastal oma löödud väravaga kindlustas Chelsea tiitlivõidu, kuid see aasta kindlustas ta viigiväravaga Tottenhami vastu Leicesteri liigavõidu.
Kui jutt liigub Leicesterile, siis on kindlasti juttu ka mehest, kes on tõeline imetegija. See on muidugi selle aasta üllataja Jamie Vardy. Tänu talle on kindlasti praegu kuulsaim jalgpalli väljend VardyParty. Imeline on see, kuidas ta on jõudnud kahe aastaga põhimõtteliselt pühapäeva liigast Inglismaa kõrgliigasse ning Inglismaa koondisesse.



Minu silmis on Leicester imeline ning see sats tõestas kogu maailmale, et unistused täituvad ning et raha ei loe kui on tahtejõud. Ning see, et Leicesteri võiduvõimalus hooaja alguses oli 1/5000 ning see, et Ameerika presidendiks saab Kim Kardashian või, et Eesti jalgpallikoondis võidab EM aastal 2016 tõenäosus on 1/2000, muudab kogu selle loo veel imelisemaks. Ma ei oskagi midagi muud öelda.
Kõige õigem on öelda nii, nagu see härra siin:




CHAMPIONS LEAGUE'I FINAAL ON JUBA 28. MAI!!!

Ma olen väga õnnelik, et  UCL'i finaalis kohtuvad see aasta Atletico Madrid ja Real Madrid ning et Barcelona langes üsna ruttu konkurentsist (ma ei ütle seda, sest olen ise Reali fänn, vaid sellepärast, et kui Barcelona välja langeb hakkavad teised klubid ennast tõestama ning jalgpall läheb jälle põnevaks). Jah, ma olen Reali fänn, kuid ma eeldan ning arvan, et finaal tuleb põnev ning võimalusterohke. Ma ei usu, et mängu hakkab domineerima kindlalt üks võistkond, sest mõlemad tiimid on näidanud sisu ning samuti oleme näinud mõlemate satside raskeid ning jubedaid mänge, niisiis ootan mina väga põnevat ning võimalusterohket mängu.

Kui nüüd analüüsida tiime ning mängijaid, siis leiame mõlemast tiimist tegijaid. Kui nüüd alustada Realist, siis kindlasti on vaja ära mainida klubi treener Zinedine Zidane, kes Reali särgis on mängijana suuri tegusid teinud, kuid nüüd treeneripositsioonil samuti ideaalselt hakkama saab. Tema käeall on Reali võitude protsent läbiaegade suurim.

Reali esiväravavahiks on peale Iker Casillase lahkumist tõusnud Keylor Navas, kes on teinud väga häid mänge. Fakt on ju ka see, et selle mehe seljataga sel hooajal Championis League's on võrk sahisenud vaid kaks korda.
Kaitseliin on Realil üpris kindel. Keskkaitsepaar on tavaliselt kapten Ramos ning Pepe, kes tiimi nurgalöökide ajal õhu võitluses tugevdavad (mõlemad on peaga löönud väravaid üpris palju), kuid mõnikord on Pepe asemel ka prantslane Raphael Varane. Äärekaitses näeme tavaliselt Marcelot ning Carvajali, kes rünnakutele kaasa aitavad.
Keskel on Zidane'l valikuid palju. Enamustes mängudes on väljakul Toni Kroos, kes mängu ehitab. Tihti näeme ka Nachot, Modrici ning Iscot ning mõnikord ka Casemirot.
Ründes ei saa me üle ega ümber maailma ühest parimast mängijast Cristiano Ronaldost, kes ilmselgelt juhib rünnakuid ning lööb väga palju. Temaga on enamasti ründes Bale ja Benzema ning vahetusest sekkuvad Lucas ning James.



Atletico on kindlasti väga tugev tiim ning nad on seda see hooaeg mitu korda tõestanud. Iga tiim ei suuda võita kõigepealt FC Barcelonat ning seejärel Bayern Münchenit - kuid seda just Atletico tegigi.
Treeneriks on neil paljude lemmik Diego Simeone. Simeone on minu silmis imeline treener. See, kuidas ta oma tiimile väljaku ääres kaasa elab ning kui hingega see mees asja juures on paistab kaugele. Minu arvates on ta kindlasti üks parimad praeguse aja treenereid.

Atletico väravas seisab Oblak, kes end just hiljuti esiväravavahiks on rebinud. Kindlasti on sellel oma osa ka Mayo vigastusel, kuid tuleb olla aus, Oblak on teinud imelisi mänge, eriti Champions League's. Ilmselt näeme ka finaalis tema imelisi tõrjeid (vähemalt ma loodan nii).

Kaitseliini tugipunkt on vanameister Godin, kelle keskkaitse partner on enamasti Gimenez. Äärtel on Felipe Luis ja Juanfran, keda tihti võime leida pealelööki sooritamast.
Keskväljal on Koke, Fernandez, Gabi ja Saul. Kuna Atletico mängib enamasti formatsiooni 4-4-2, siis peavad poolikud jõudma appi ründesse ning samuti ka toetama kaitset ehk liikumist on neil palju rohkem kui enamustel teistel klubidel.
Ründes on tavapärane valik Simeonel Torres ning Griezmann, kes jõuavad kaitsesse, kuid kontrad suudavad ohtlikult lahendada.


FINAAL JUBA 28. MAIL!!

Veidi kirjutan ka muust toimuvast. Näiteks La Ligas olen Reali fännina ilmselgelt Reali võidu poolt, kuigi olen üpris õnnetu, et Atletico nüüd kullaheitlusest kõrvale jäi. Hetkel on tabeliseis ülimalt põnev:
1. Barcelona 88pt
2. Real Madrid 87pt
3. Atletico Madrid 85pt

Eesti liigas toimub samuti tsirkus, sest tiitlikaitsja FC Flora on hooaega ülimalt halvasti alustanud. Kaotused ning viigid tabeliviimastega kodus on päris karm tulemus. Tabeliliider on hetkel Nõmme Kalju, kes on hooaega alustanud üsna hästi. Homme kohtuvadki Flora ja Kalju A le Coq Arenal kell 20.00! Kindlasti tuleb huvitav mäng ning panused on suured.

Lõpuks veidikene mu põlvest ka. Nimelt käin ma juba vaikselt trennis ning jooksmas. Hetkel tundub täitsa okei, kuid eksnäis, mis edasi. Olen positiivne ning üritan hakkama saada, mis seal ikka muud teha :)

Seekord kirjutan postituse jalgpalli expectations vs reality ehk ootused vs tegelikkus. 


Expectations vs reality nr 1: Poodi minek, et putsasid osta
EXPECTATIONS:
Lähen poodi ning leian putsad, mis mulle meeldivad. Saan valitud kiiresti ning jalga proovides on kõik suurepärane. Rahakott võimaldab seda samutii ning putsad on ideaalsed. Väravaid hakkan palju lööma.
REALITY:
Poodi minnes on valik nii suur, et seisad pool tundi riiulite ees, et otsustada milliseid proovida. Kui leiad putsad, mis meeldivad proovid järgmised pool tundi erinevaid suuruseid ning tõenäoliselt su lemmikud ei istu sulle jalga. Tekib draama. Lõpuks leiad sobivad putsad, olles poes olnud juba rohkem kui tunni. Seejärel vaatad hinda ning saad shoki, sest rahakott ei luba või siis on see, kes ei luba su ema. Ema tekitab draama ning poest lahkud tõenäoliselt ilma putsadeta ning vihase emaga.


 Expectations vs reality nr 2 : Mängimine publiku ees
Mängul, kus vaatavad meile olulised isikud tahame ikka hästi mängida, teha palju trikke ja lüüa väravaid.
EXPECTATIONS:
Löön hat-tricki ja teen palju atskoosid. Meie tiim võidab ning läheb hästi. Kogu publik toetab meid.
REALITY:
Löön omavärava ning mulle tehakse päris palju atskoosid. Küljesisseviset visates komistan väljakule ning ninast hakkab verd jooksma. Oma kastis mängin käega ning teenin penalti, mille vastaste ründemängija ära realiseerib. Kergemaid üleasteid tehes komistan palli otsa. Publikut on vähe ning
karjub ainult minu ema, kes karjub mulle: "Sa ei oska niikuinii mängida, mine koju ära"














Expectations vs reality nr 3: Tiimipildid
EXPECTATIONS:
Tiimipilt tuleb nagu tippklubidel. Pilt, kus kõik näevad välja normaalsed ning professionaalsed. Taust on ilus ning puhas. Kõik on tasakaalus.









REALITY:
Kõik teevad imelikke poose ning lolle nägusid. Ma ise näen välja nagu kartul. Põhimõttleiselt ei saa seda pilti kuskile panna ega kellegile näidata.

Paljud noored ja vanad mõtlevad, millega võiks tegeleda või mis alale pühenduda. Mina jalgpallurina soovitan kindlasti jalgpalli. Jalgpall on hea nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Kindlasti on jalgpall üks parimaid alasid, et oma füüsis korda saada. Jalgpallis treenitakse kiirust, koordinatsiooni ning pallikontrolli. Ma julgen väita, et pallikontrolli või reaalset palli puudet on suures mängus üksikul mängijal (mitte tiimil) kõige vähem. Rohkem tuleb liikuda. Liikuda tuleb igas suunas, igatpidi, erineva kiirusega ja erinevatel aegadel. See tõstab olulisele kohale vastupidavuse, mida enamustes klubides treenitakse eraldi üldfüüsilise treeninguga. Samuti on seal vaja tugevat kehaehitust (korpust nagu mu kunagine treener armastas öelda), mida treenitakse jõuharjutustega. Kui palju jõuharjutusi tehakse ja kas nende tegemise teeb treener kohustuslikuks, sõltub klubist ja treenerist. Minu arvates ei peaks treener tegelikult üldse selle kohustuslikuks tegema, sest iga mängija, kes soovib endast väljakul kõik anda peaks teadma, et jõuharjutused on vajalikud. Tugev keha ja kehaehitus ei anna ainult enesekindlust oma kehas olemiseks, see aitab vältida vigastusi ja kuna jalgpall juba on selline ala, et tuleb palli ka kehaga katta, siis ilmselgelt on seda palju raskem (kui mitte võimatu) teha nõrga füüsisega.

Ehksiis jalgpalliga tõsiselt tegeledes oled ilusa kehaga, kiire, hea koordinatsiooniga ning vastupidav. Mida veel?

Jalgpall on teatavasti meeskonnamäng ja kõige rohkem õpetabki see, kuidas jagada ja teistega arvestada ning miks ei tohi teisi alt vedada. Olles osa tiimist on sul kohustused tiimi ja treenerite ees. Ma olen oma mänguajal näinud väga palju mängijaid, kes lihtsalt ei sobi tiimi, sest nad ei suuda teistega arvestada ja veavad tiimi alt. Ja arvestamine ja jagamine ei käi ainult mänguväljakul toimuva kohta. On normaalne, et igas tiimis on paar mängijat, kes ongi egoistlikud väljakul ja ei sööda eriti, kuid see annab pigem tiimile juurde, sest kui nad ei sööda on nad enesekindlad ja kui ollakse enesekindel, siis peab selleks olema mingi põhjus niiet tõenäoliselt on nad individuaalselt head mängijad. Need, kes tiimi ei sobi veavad tiimi alt muul ajal.
Samuti on jalgpallis vaja pead. Väljakunägemine on seotud ka peaga. Tuleb näha väljakut, et leida endale õige koht väljakul ja et leida õige sööt või tsenderdus. Jalgpall arendab samuti mõtlemist ja ajutööd minu arvates, sest iga sekund muutub platsil midagi. Koguaeg muutub. See tähendab, et mängija peab sekundi jooksul jõudma jälgida väljakut ning võtma vastu palju otsuseid. See tundub keeruline, kuid minu arvates on see nii tohutult võimas mõelda, et sekundi pärast (või veel kiiremini) on kõik hoopis teisiti ja ma pean liikuma või just seisma või pressima või taganema või söötu küsima või peale lööma jne.
Jalgpall on tohutult äge ala, sest kui sa ühined mõne tiimiga, siis sa saad endale super ägedad tiimikaaslased, kellest saavad su parimad sõbrad ja kellega kõike koos läbi elad. Kui tegemist on õige ja tugeva tiimiga, siis kõige vägevam on koos võitmine ja kaotamine. Minu arvates isegi kaotused on paremad, sest see kuidas tugev tiim saab kaotustest koos üle ilma, et kedagi üksikut süüdistama hakkaks on imeline. Sa ei pea kaotusvalu üksi üle elama, vaid sa saad seda jagada ning see ununeb.

Minu arvates võiks rohkem tüdrukuid leida tee jalgpalli juurde, sest jalgpall pole juba ammu ainult meeste ala. Jalgpall on ka tüdrukutele. Võiks ju proovida või mis?

Minu lemmik naismängija Flora naiskonnas ja Eesti naiste A-koondises mängiv Liis Pello on vastanud küsimusele "Miks just jalgpall?" nii:

"Kui sa tunned, et sinu süda tuksub jalgpallile, siis see ongi õige valik. Jalgpall on rikastanud minu elu erinevate emotsioonide, tutvuste ja seiklustega. See on minu kodu. Armastus mängu vastu on kõige tähtsam."

Minu väga hea sõbranna Kadri, kes mängib samuti jalgpalli ja olime koos eelmine aasta ka Eesti koondises vastas samale küsimusele nii:

"Ma mängin, sest jalgpall on mu armastus ja see on mu lemmik ala. Ma tulin jalgpalli, sest käisin sõpradega jalkat mängimas ning mulle hakkas see meeldima ning läksingi. Nüüd ei plaanigi ma lõpetada"

Ma väga loodan, et aina rohkem noori (eriti tüdrukuid) leiavad endale jalgpalli. Ma julgen kõigile soovitada jalgpalli kõigile. Mina leidsin endale jalgpalli ning nüüdseks on see saanud mu suurimaks armastuseks. Jalgpall ei ole lihtsalt mäng minujaoks, see on elustiil. Jalgpall on nii palju mulle juurde andnud.

Mitte kunagi pole liiga hilja, et midagi uut proovida :)