See nädal on olnud minu jaoks täiesti pöörane. Olen saanud olla kohtunik põhimõtteliselt seitsmel mängul, erinevatel staadioitel. Iga mäng on olnud erinev ning ma olen kohutavalt palju arenenud ning ennast ka ületanud.
Esimene mäng see nädal oli mul üllatuslik määramine, millest sain teada alles päev varem. Tegemist oli tüdrukute U17 liiga mänguga, kus sain võimaluse olla abikohtunik. Mäng toimus Sakus, mis on koht, millest ma varem midagi ei teadnud. Kogu see mängu trall algas juba ca 45min enne mängu algust, kui ekslesin Sakus, et leida staadion. Sain brigaadis olla väga toredate inimestega, kes mulle kindlasti tuge ning abi andsid. Tegemist oli mänguga, kus mõlemas tiimis oli mul sõbrannasid ning ühe tiimi treener oli varem olnud ka minu treener. Ma alguses kartsin ja arvasin, et see teeb mulle kohtunik olemise raskeks, kuid endale üllatuseks sain peale mängu tõdeda, et ei pannud seda mängus tähelegi. Mängu tempo oli täiesti talutav ning minu otsuste kohta ei tulnud ka väljakult eriti vastukaja. Ise jäin rahule, kuigi tean nüüd oma nõrku kohti ning tean millele keskenduda edaspidi.
Teine mäng oli laupäeval ning tegemist ei olnud enam noorteliigaga. Nimelt sain määramise meeste neljanda liiga mängule. Tegemist oli üleüldse väga huvitava ning erilise kogemusega. Kõik algas hommikul vara ärkamisega ning Kalevi staadionile minemisega. Staadionile jõudes sain teada, et meeste garderoobide poolel oli lisaks kohtunike garderoobile ka Moldova rugby tiim. Mõtlesin, et no mis seal ikka ning läksin garderoobi, et teha tutvust kohtunikega, kellega brigaadis olema pidin. Kuna olin esimene abikohtunik, kes riidesse sai oli minu ülesandeks minna tiimide juurde ning neile protokollid anda. Ilmselgelt olid kõik mehed ning ka pealtvaatajad üllatunud (ma ei oska öelda, kas meeldivalt või mitte), kui nägid, et mängu teenindab naiskohtunik. Vahetult enne mängu saime kuulda Moldovlaste laule ning jorinat.
Neljanda liiga mänge polnud ma kunagi varem näinud niisiis ei teadnud ma mida oodata. Mäng algas ning juba esimestel minutitel sain aru, et see mäng erines tunduvalt mängudest, millega varem olin kokku puutunud. Mäng oli jõuline ning ohtlik, palju peksti pikki palle ehksiis pall käis sellistes kohtades, kus kõrgemate liigade jalgpallis pall ei satugi.
Põhimõtteliselt oli minujaoks mäng selline:
"Ahah, seal on täiesti vaba mängija, ilmselt läheb sööt sinna"
*keeran keha juba sinna suunda ning hakkan vaikselt sinna poole liikuma*
*pall pekstakse hoopis teise suunda ning kohe tekib vasturünnaku võimalus ning ohtlik olukord minu ees oleva värava juures*
Loomulikult oli vastukaja väga suur, sest mõlemad tiimid soovisid võita ning oma ebaõnnes süüdistatakse muidugi kohtunikke. Mäng läks päris jubedaks esimese poolaja viimastel minutitel, kui värava all toimus olukord ning järsku pallivõitluse tagajärel kaks meest pikali maas olid. Kuna olin kaugema värava juures, siis ei näinud ma täpselt mis toimub. Järsku kogunevad kõik ühe mehe juurde ning üks mägijatest karjub vahetusmängijate pingi poole: "Kiirabi. Ruttu helista kiirabi. Ta kaotab liiga palju verd." Esimene mõte oli mul see, et mees teeb nalja, aga ta ei teinud. Helistati kiirabisse ning minust möödus verest läbi imbunud särgiga mees, kellel oli korralik peahaav. Mees viidi haiglasse. See oli päris korrralik shokk mulle, sest sellist asja polnud ma varem näinud. Peale mängu olin ma loomulikult nii vaimselt kui ka füüsiliselt täiesti surnud.
Ühesõnaga ma toon halba õnne, sest kõik kes seal mängul olid ütlesid, et nad pole sellist asja varem näinud. Hea algus mu kohtunikukarjäärile.
Pühapäeval olin kohtunik tüdrukute U13 vanuseklassi meistrivõistluste turniiril. Pidin vilistama viite mängu. Õnneks oli tegemist üsna pisikeste tüdrukutega ehk väljak polnud väga suur ning mängu aeg oli ka vaid 2x12 min. Ma ise tunnen, et nende viie mängu jooksul ma väga suuri vigu ei teinud. Oli raskeid hetki, kus pealtvaatajad ning treenerid karjuvad mu peale, sest nende arvates olin auti valesti näidanud. Neid hetki oli küll vähe aga neid ikkagi oli. Neil hetkedel käis mul endal ka peast läbi, et äkki olen ma valesti vaadanud aga mul tuli jääda kindlaks enda otsusele niisiis ma loodan, et tegin õigesti.
Turniiril mängisid ka minu klubi kasvandikud, kellega koos olen ma treeninud. See tegi mulle vilistamise raskemaks, kuid tundub, et sain hakkama. Kõige raskem hetk oli see, kui oli Kalju mäng ning kalju mängija puutus palli käega. Mul oli nii halb tunne sees, sest ma ei tahtnud üldse penaltit anda, aga sellel hetkel tuli teha õiglane otsus, ehk ma näitasin penaltit. Seal ei saanud olla mitte mingit vaidlemist, sest tegemist oli ilmselge käega mänguga.
Üldiselt jäin ma rahule ning olen väga väga uhke, et sain sellega hakkama.
Ma olen väga õnnelik, et sain nii palju kogemust see nädal. Samuti olen väga rõõmus, sest mu põlv on suurepäraselt sellele koormusele vastu pidanud. Käin ju trennides ka (jalgpall kui ka jõusaal) niiet alguses kartsin ma väga, et põlv ei pea vastu, kuid nüüd on selgunud, et põlv polegi mul kõige nõrgem lüli, sest rohkem muresid on mul hetkel hoopis seljaga.
Järgmine nädal läheb mul lihtsamalt, sest praegu on teada, et mul on kaks mängu. Üks on noorteliiga ning teie on taaskord meeste neljas liiga.
Loodan, et paranen ning arenen iga mänguga ning jõuan veel kaugele kohtunikuna.
Esimene mäng see nädal oli mul üllatuslik määramine, millest sain teada alles päev varem. Tegemist oli tüdrukute U17 liiga mänguga, kus sain võimaluse olla abikohtunik. Mäng toimus Sakus, mis on koht, millest ma varem midagi ei teadnud. Kogu see mängu trall algas juba ca 45min enne mängu algust, kui ekslesin Sakus, et leida staadion. Sain brigaadis olla väga toredate inimestega, kes mulle kindlasti tuge ning abi andsid. Tegemist oli mänguga, kus mõlemas tiimis oli mul sõbrannasid ning ühe tiimi treener oli varem olnud ka minu treener. Ma alguses kartsin ja arvasin, et see teeb mulle kohtunik olemise raskeks, kuid endale üllatuseks sain peale mängu tõdeda, et ei pannud seda mängus tähelegi. Mängu tempo oli täiesti talutav ning minu otsuste kohta ei tulnud ka väljakult eriti vastukaja. Ise jäin rahule, kuigi tean nüüd oma nõrku kohti ning tean millele keskenduda edaspidi.
 |
| Tüdrukute U17 mäng Saku-Ajax, abikohtunik Pilt-Made Järvekülg |
Neljanda liiga mänge polnud ma kunagi varem näinud niisiis ei teadnud ma mida oodata. Mäng algas ning juba esimestel minutitel sain aru, et see mäng erines tunduvalt mängudest, millega varem olin kokku puutunud. Mäng oli jõuline ning ohtlik, palju peksti pikki palle ehksiis pall käis sellistes kohtades, kus kõrgemate liigade jalgpallis pall ei satugi.
Põhimõtteliselt oli minujaoks mäng selline:
"Ahah, seal on täiesti vaba mängija, ilmselt läheb sööt sinna"
*keeran keha juba sinna suunda ning hakkan vaikselt sinna poole liikuma*
*pall pekstakse hoopis teise suunda ning kohe tekib vasturünnaku võimalus ning ohtlik olukord minu ees oleva värava juures*
Loomulikult oli vastukaja väga suur, sest mõlemad tiimid soovisid võita ning oma ebaõnnes süüdistatakse muidugi kohtunikke. Mäng läks päris jubedaks esimese poolaja viimastel minutitel, kui värava all toimus olukord ning järsku pallivõitluse tagajärel kaks meest pikali maas olid. Kuna olin kaugema värava juures, siis ei näinud ma täpselt mis toimub. Järsku kogunevad kõik ühe mehe juurde ning üks mägijatest karjub vahetusmängijate pingi poole: "Kiirabi. Ruttu helista kiirabi. Ta kaotab liiga palju verd." Esimene mõte oli mul see, et mees teeb nalja, aga ta ei teinud. Helistati kiirabisse ning minust möödus verest läbi imbunud särgiga mees, kellel oli korralik peahaav. Mees viidi haiglasse. See oli päris korrralik shokk mulle, sest sellist asja polnud ma varem näinud. Peale mängu olin ma loomulikult nii vaimselt kui ka füüsiliselt täiesti surnud.
Ühesõnaga ma toon halba õnne, sest kõik kes seal mängul olid ütlesid, et nad pole sellist asja varem näinud. Hea algus mu kohtunikukarjäärile.
Pühapäeval olin kohtunik tüdrukute U13 vanuseklassi meistrivõistluste turniiril. Pidin vilistama viite mängu. Õnneks oli tegemist üsna pisikeste tüdrukutega ehk väljak polnud väga suur ning mängu aeg oli ka vaid 2x12 min. Ma ise tunnen, et nende viie mängu jooksul ma väga suuri vigu ei teinud. Oli raskeid hetki, kus pealtvaatajad ning treenerid karjuvad mu peale, sest nende arvates olin auti valesti näidanud. Neid hetki oli küll vähe aga neid ikkagi oli. Neil hetkedel käis mul endal ka peast läbi, et äkki olen ma valesti vaadanud aga mul tuli jääda kindlaks enda otsusele niisiis ma loodan, et tegin õigesti.
Turniiril mängisid ka minu klubi kasvandikud, kellega koos olen ma treeninud. See tegi mulle vilistamise raskemaks, kuid tundub, et sain hakkama. Kõige raskem hetk oli see, kui oli Kalju mäng ning kalju mängija puutus palli käega. Mul oli nii halb tunne sees, sest ma ei tahtnud üldse penaltit anda, aga sellel hetkel tuli teha õiglane otsus, ehk ma näitasin penaltit. Seal ei saanud olla mitte mingit vaidlemist, sest tegemist oli ilmselge käega mänguga.
Üldiselt jäin ma rahule ning olen väga väga uhke, et sain sellega hakkama.
Ma olen väga õnnelik, et sain nii palju kogemust see nädal. Samuti olen väga rõõmus, sest mu põlv on suurepäraselt sellele koormusele vastu pidanud. Käin ju trennides ka (jalgpall kui ka jõusaal) niiet alguses kartsin ma väga, et põlv ei pea vastu, kuid nüüd on selgunud, et põlv polegi mul kõige nõrgem lüli, sest rohkem muresid on mul hetkel hoopis seljaga.
Järgmine nädal läheb mul lihtsamalt, sest praegu on teada, et mul on kaks mängu. Üks on noorteliiga ning teie on taaskord meeste neljas liiga.
Loodan, et paranen ning arenen iga mänguga ning jõuan veel kaugele kohtunikuna.
