Murtud sportlane

Katariina Blogi

Powered by Blogger.
Seekord tuleb juttu minu eelmisest nädalast. Toimus nii mõndagi ja kogesin samuti uusi ja ägedaid asju.

Nädala esimene pool oli nagu kõik nädalad mu elus. Käisin loomulikult koolis ja trennides. Just vahetult enne pühade algust algas aga nädal minu jaoks tegelikult. Miski polnud nii nagu tavaliselt.

Nimelt sain ma kutse U17 naiste koondise treeninglaagrisse. Vigastuse tõttu oli mul eelmine hooaeg poolik ning seetõttu ei saanud ma ka koondise poole pürgida, kuid sel hooajal on mul taaskord võimalus sinisärgis väljakule joosta. 
Laager algas neljapäeval ja kestis kolm päeva. Iga päev tegime ühe jalgpallitreeningu hallis, ühe jõutreeningu ning kaks-kolm koosolekut hotellis. 
Esimene päev oli huvitav, sest tuli kohaneda selle rütmi ja tempoga, mis laagris oli. Trennis oli samuti veidi keeruline, sest klubiga pole me suurel väljakul trenne teinud, ainult futsali ning seal tuli kohe harjuda kunstmuruväljaku laiuse ja pikkusega. Vahemaad on palju pikemad ning mäng on hoopis teine kui saalis. 
Teine päev läks veidi lihtsamaks, sest olin juba harjunud sellega, kuidas koondises asju tehakse. Treening oli samuti parem, sest olin saanud juba veidi kohaneda eelmises trennis. Minul kui keskkaitsjal oli muidugi huvitav ning raske, sest enamus asju millele keskendusime olid omased just poolikutele ja nõudsid head pallikontrolli ja triblamist. Oli korralik eneseületus, kuid sain hakkama. Ausalt öeldes jäin isegi täitsa rahule endaga. Kui teise päeva trenn oli kergem, siis jõutrenn tol päeval oli kõige raskem. Keskendusime kätele, mis jalgpalluritel üldiselt nõrk koht on ja no võin öelda, et järgmisel päeval oli keeruline voodist üles saada, sest käed olid nii valusad.
Kolmas päev oli poolik päev, sest saime juba kahe paiku koju. Hommikul trenn nagu ikka, kuid treeningul ei keskendunud me harjutustele, vaid mängisime kolm lühikest mängu omavahel. Saime proovida erinevaid koosseise ja erinevaid mängijaid erinevatel positsioonidel. Mängida mulle meeldib ja ka seal meeldis, kuigi asja tegi raskeks see, et me ei teadnud kõik üksteise nimesid jne. Jõutrenn oli lühem ning eelmise päeva omaga võrreldes ka lihtsam. 
Enne ära minekut täitsime ka hinnangu lehed iseenda kohta. Nagu ikka on iseennast jube keeruline hinnata, aga tuli hakkama saada. 

Minu jaoks ei lõppenud sellega raske nädal ning raske laupäev. Nimelt oli mul veel vaja olla piirikohtunik esiliigas sel samal laupäeva õhtul. Olin täiesti surnud ja kogu kere valutas, kuid ma ei saanud ju alt ära hüpata ehk õhtul poole kuue paiku seadsin sammud jalkaliidu halli poole. Sinna jõudes tuli välja, et teist abikohtunikku ei leitud. Mis seal muud ikka kui läksimegi kahekesi esiliigat tegema. Mulle oli see ühtlasi ka esimene mäng esiliigas ning üleüldse sel hooajal niiet närv oli mul ilmselgelt sees. Tegelikult midagi hullu polnud. Minu jaoks ei muutunud põhimõtteliselt mitte midagi, peakohtunikul oli raske. 
Ma enda arvates sain hästi hakkama ja jäin ise väga rahule. Õhtul olin surmväsinud ning kohe kui pea padjale sain magasin juba sügavalt.

Kuid see ei ole ka veel kõik. Nädala lõpetuseks oli mul pühapäeval ka veel turniir Kehras. Väljasõit oli õnneks alles 8.15 ehk magada sain üsna okeilt. Väsimus ei olnudki probleem ausalt öeldes, probleemiks oli pigem valu. Selg oli üsna läbi ja jalgae ja käte lihsavlust ei hakka ma rääkimagi. 
Ühesõnaga turniir läks nii ja naa. Oleks saanud palju paremini. Saaliturniir ja nagu ikka on seal palju lahmerdamist, kuid kuidagi saime neljanda koha peale mängitud. Hea keskmine tulemus ja ise jäin rahule, sest tuimadest jalgadest hoolimata suutsin ikkagi ühe värava lüüa.

Emotsioonid peale Kehras löödud väravat

Selline oligi minu tihe ja sisukas nädal :)

Peagi kirjutan juba uue postituse põneval teemal!
Share
Tweet
Pin
Share
No kommentaari
Nagu varasemalt endale selgeks olen saanud, siis ilmselgelt pean ma kogu aeg olema kuidagi viisi seotud jalgpalliga. Pean tegelema jalgpalliga.  Ma ei suuda ilma selleta. 

Kõige raskem on see, et otsustada ma ei suuda. Ilmselgelt tahan ma teha kõike ja proovida kõike, kuid sadat asja korraga tehes ei saa sa kunagi millegis heaks, oskad vaid keskmiselt kõike. Mina mõtlen aga karjääri tegemisele jalgpallis ning selleks pean olema millgeis parem kui hea. Pean olema üks parimatest. Peamine küsimus ongi see, et mis see miski on?

Peamised kaks valikut on muidugi mängijakarjäär ning kohtunikutöö. Samuti on võimalus veel treeneriks olemine, sest treenerilitsentsi tegemine on üks mu peamiseid eesmärke hetkel. Ja loomulikult on minu puhul alati võimaluseks, et mu põlv lihtsalt ei pea vastu ning seetõttu kaovad peaaegu kõik valikud, kuid loodame, et nii ei lähe.

Ühesõnaga hetkel on mul mängijana hakanud jälle hästi minema. Olen naiste U17 koondise nimekirjas, mängin naiskonnas ja noorteklassis ja põlvega on ka üsna hästi (ptüi-ptüi-ptüi). Ma ise tunnen ka, et olen võimeline treenima ja mängima. See on hea tunne. Ma tunnen, et mind vajatakse ja et suudan anda endast kõik. Jah, loomulikult on mul vahest tunne, et kõik on halvasti ja ma ei taha ja ei jaksa enam, kuid tol hetkel mõtlen ma sellele, et eelmine aasta samal ajal oli kõik palju hullem. Ma meenutan seda, kui raske mul tookord oli ning mõtlen kõigele mille juba seljatanud olen. Ma olen palju tugevam, kui arvasin. Ma tean, et suudan kõik saavutada, kui tahan ja pingutan. Seetõttu olen vahetevahel tänulik oma vigastusele, sest tänu sellele olen ma palju targem ning tean ja tunnen oma keha palju paremini.

Ehksiis mängijana on mul praegu hästi, kuid veidi aja pärast on keeruline, sest ma ei ole ei Messi ega Ronaldo ning mänginud olen ka üsna vähe aega, sest jalgpalluri kohta alustasin ma üsna hilja. Seetõttu tundub kohtunik olla veidi parem, sest eelmine aasta olin ma üks noorimaid tegevkohtunikke Eestis ning FIFA litsentsini on mul veel tublid 7 aastat minna. Samuti meeldib mulle väga olla kohtunik ning tulevikus näen ma end pigem professionaalse kohtunikuna, kui mängijana. Praegu tunnen samuti, et olen kohtunikuna parem kui mängijana, kuigi minu silmis on lihtsam olla mängija kui kohtunik.

Hetkel üritan oma aega jaotada võrdselt nii, et saaksin tegeleda kohtunikutööga ning samuti ka mängida. Viimasel ajal on see ka veidi lihtsam olnud, sest kohtunikuna on mul paus ehk olen saanud pühenduda rohkem mängimisele ja trennidele. Ausalt öeldes ma arvan, et kui viimased kaks-kolm kuud oleksin pidanud ka kohtunik olema, siis ma poleks vastu pidanud, sest juba ainult mängijana on graafik tihe. Iga nädalavahetus turniirid, neli korda nädalas trennid pluss jõutreeningud on vaimselt ja füüsiliselt üsna koormavad olnud. Samuti ei saa ma ju unustada kooli, mis ka üpris suure osa mu ajast röövib. Hetkel ei kujuta ma ette, kuidas oleksin saanud veel kohtunik ka olla.

Lähiajal läheb mu taaskord graafik tihedamaks. See nädal ootab mind ees kolmepäevane koondiselaager, trennid klubiga, mäng kohtunikuna (see on mu selle hooaja esimene mäng)  ning kõige lõpuks ka futsali turniir. Tuleb raske nädal, mis kindlasti nõuab aega ning pühendumist.
Järgmine nädal on veidi kergem, sest on vaid trennid ning kolm mängu kohtunikuna.

Nii mu eluke veerebki - kool-trenn-mäng :)


Pilt Põlva Cupilt


Share
Tweet
Pin
Share
No kommentaari
Newer Posts
Older Posts
  • Avaleht
  • Blogist
  • Minu põlve lugu

Teemad

  • Vigastus (15)
  • Jalgpall (9)
  • Kohtunik (7)
  • Vaimsus (4)
  • Jalkajutud (3)
  • Treenimine (1)

Arhiiv

  • ►  2018 (1)
    • ►  January (1)
  • ▼  2017 (11)
    • ►  November (1)
    • ►  September (1)
    • ►  August (2)
    • ►  July (1)
    • ►  June (2)
    • ►  March (1)
    • ▼  February (2)
      • Tihe nädal // Sinisärgis ja kahe kohtuniku brigaad
      • Dilemma // kohtunik või mängija?
    • ►  January (1)
  • ►  2016 (17)
    • ►  December (1)
    • ►  June (3)
    • ►  May (6)
    • ►  March (1)
    • ►  February (1)
    • ►  January (5)
  • ►  2015 (5)
    • ►  December (5)

Created with by BeautyTemplates| Distributed By Gooyaabi Templates