Minu põlve lugu
Peamine põhjus, miks ma seda blogi kirjutama hakkasin oli mu põlvevigastus.
Nimelt mängisin 24. septembril Kalju eest Kuusalus liigamängul. Minu tavaline positsioon on klubis keskkaitse, kuid tollel mängul alustasin ma väravavahina meie väravavahi vigastuse tõttu. Teisel poolajal sain väljakule oma tavapärasele positsioonile, kuid kuna seis oli meie jaoks üpris hapu otsustasime treeneriga, et ma lähen aitan rünnakutel kaasa. Algul olin päris tipurünne, seejärel ääres ning lõpuks olin poolkaitses. Umbes 5 minutit enne lõppu oli seis meie kahjuks 1:2. Sel hetkel haaras mind tohutu tahe võita ja mängida ja lüüa. Lõikasin keskväljalt söödu vahelt ning sain palliga ise tõusta. Olin just mööda minemas vastaste kaitsemängijast kui järsku käis raks ja ma pikali kukkusin. Olin pikali ning karjatasin. Ma tundsin, et see ei ole okei. Mind tassiti väljaku kõrvale ja käsiti jalga sirgelt hoida. Mu põlves oli käinud raks. Keegi ei teadnud, millega oli tegu. Hiljem, kui Tallinnas emos käisin ei osatud mulle midagi öelda, lihtsalt soovitati 3 nädalat spordiga mitte tegeleda.
3 nädalast jäi ilmselgelt väheseks. 30. detsembril 2015 tehti mulle põlve operatsioon. Olin ristatsideme ära lõhkunud ja meniskit vigastanud.
2016 aasta mai kuust olin ma tagasi trennis ja 21.07 oli mul esimene liigamäng.
Siiski tuleb tõdeda, et saatus pole mu vastu helde olnud ning 7. juunil aastal 2017 lõhkusin ära ka oma teise põlve. Hetkel on teada vaid see, et külgside ning ristat on puru ja jälle on vaja minna operatsioonile.
Eks näis, kuidas sellega läheb. Olin kolm nädalat kipsis jalaga ning 28.06 asendati kips ortoosiga, et põlve kõverdada ka saaks. 22. augustil sain operatsioonile ning tuli välja, et sel korral oli lisaks ristatsidemele ka menisk täiesti puru. Taastusravi läks edukalt, kuid siiani on tunda mõningaid valusid. Pallima ma ei naasnudki, kuid kohtunikuna saan veel õnneks teguseda.