Murtud sportlane

Vigastused on spordis kindel osa, kui alustad spordiga, siis pead teadma, et tõenäoliselt neid vigastusi ka tuleb. Iseasi on muidugi see, kui suured vigastused ja kui tihti need Sul tulevad. Mõnel läheb õnneks, mõnel mitte.
Selles postituses üritan ma veidi juhendada ja õpetada oma kogemuse pealt, ehk see aitab kedagi.


Kui oled juba vigastatud, siis proovi kasutada neid viite punkti minu puhul see aitaks:

1. KUULA OMA KEHA

Kõige esimene ja kõige olulisem punkt. Vigastuse ajal ei maksa kuulata treenereid ning trennikaaslasi, kes Sind koguaeg tagasi ootavad. Nende eesmärk on Sind ruttu tagasi tegutsema saada mitte see, et sul vigastus täielikult ära paraneks. Kuula oma keha mitte teisi inimesi!!
Vigastuse ajal on vaja kuulata oma keha (sellega seoses ka arste ja füsioterapeute, kes sind aitavad), sest see on ainus viis tagasi spordi juurde jõuda. Ei ole mõtet ennast üle koormata igasuguste lubadustega. Anna oma kehale aega.
Mina usun, et iga asi juhtub põhjusega ehk kui sul tekib vigastus, siis sa võiksid mõelda, miks see Sulle endale hea on. Võta rahulikult aeg maha ning ära isegi mõtle oma trennide peale. Püüa aru saada, miks sul vigastus tuli ning mida su keha sulle sellega öelda tahab.

"Keha näitab meile asju, mida mõistus ei taha või ei suuda mõista"


2. ÄRA SEA EESMÄRKE

Üks hullemaid asju, mida saad vigastuse ajal teha, on eesmärkide seadmine. Mina tegin selle vea ja hakkasin juba operatsiooni järgsel päeval mõtlema, millal mängin ja kuidas ja kus jne. Kohe seadsin eesmärgi, et üritan hooaja alguseks juba korras olla. See on võibolla tore ja motiveeriv aga see ei ole hea. Kui oled päriselt ka vigastusega väljas, siis kunagi ei tea, millal ja kas sa üldse korda saad.
Miks on see halb? See on halb, sest sa kunagi ei tea millal sa tegelikult saad korda ning kui see aeg koguaeg edasi lükkub oled sa pettunud ja kurb jne. Vigastuse tõttu on sul juba niigi palju kurbust ning masendust niiet seda ei pea ise juurde tekitama. Püüa olla neutraalne ning siis teeb iga väiksemgi edusamm sulle rõõmu.
Kui sead eesmärke ning need ei täitu on tagajärjeks mõtted, et ma enam ei tahagi uuesti mängida.
Lihtsam on neutraalselt lihtsalt heade ja positiivsete mõtetega minna vastu kõigele, mis tuleb.


3. LEIA KEEGI TORE JA USALDUSVÄÄRNE

Väga oluline on, et saaksid kellegiga rääkida. Rääkida oma vigastusest ning mõtetest, kuid samuti ka üleüldistest maailma asjadest. Kui vigastus su liikumist ei sega, siis saad temaga ka käia nt kinos vms. See on ülimalt oluline, sest sellel hetkel on vaja kedagi, kellega koos tunneksid end iseendana. Kindlasti ei tohiks ta sind koguaeg kohelda nagu vigastatut, sest see tekitab invaliidi tunde. Pole tore.
Minul oli nii, et kõik koguaeg kohtlesid mind nagu invaliidi või 2-aastast. Selline käitumine tuletas mulle koguaeg vigastust meelde. Igal pool, kus käisin tuli tänu inimeste käitumisele mu vigastus aina meelde. Lõpuks võibki tekkida depressioon ning enam ei tahagi kuskil käia ega olla.


4. KIRJUTA PÄEVIKUT

Päevikut kirjuta iga päev ning kirjuta sinna, kuidas su vigastus on, millised on su mõtted jne. Esiteks aitab see sul endal jälgida, kuidas sa toime tuled vigastusega, kuid kui see ükskord läbi on, siis on sul kunagi viie aasta pärast hea lugeda, mida sa tundsid. Samuti aitab see sul meenutada, mida sa läbi elama pidid ning see oleks kui meeldetuletus enda hoidmiseks, et rohkem sellisesse olukorda sattuma ei peaks.
Selle abil on sul lihtsam ka arstidega oma taastumisprotsessi jälgida, sest kui kirjutad üles, siis ei lähe meelest ning saad neile täpsel öelda millal ja kuidas oli.
Seda päevikut ei pea sa kellegile teisele näitama. See on sinu enda oma, sinu enda mõtetega ning ainult sinu jaoks.


5. LOE TEISTE LUGUSID

Mind aitas väga, kui lugesin inimeste blogisid ning artikkleid, kes on ise läbi elanud vigastuse. Eriti tore oli minul lugeda muidugi põlvevigastusega seonduvat, sest see oli julgustav ning motiveeriv, et see kõik saab läbi ning ma tulen sellest välja.
Samuti on väga hea, kui saad rääkida kellegiga, kes on sama vigastuse üle elanud või kes on praegu selle vigastuse küüsis. See annab tunde, et sa pole üksi ning et see kõik on läbitav.
Kõige toredam vist oligi see, kui nägin või lugesin, et kellegl on veel sarnane jama olnud. See tekitab tunde, et ma pole ainus ning selliseid asju juhtub koguaeg.

Eile sain ma astuda sammu kõrgemale ehk neljanda liiga abikohtunikust kolmanda liiga omale.  Kuigi vahe on vaid liiga numbris ning mängupilt on üpris sarnane olin ma ikkagi uhke.

Kõik algas taaskord üllatunud pilkude ning viidetega, sest ilmselgelt pole harjutud naiskohtunikega. Seekord olin teine abikohtunik ehk vahetustega ma jamama ei pidanud.
Üldiselt läks täitsa okeilt ma usun, kuigi lõi välja jällegi minu tobe harjumus näidata vastupidist kõikide teiste arvamustele. Peakohtunik arvas, et on mustade pall (loomulikult arvasid mustad ka sama), kuid mina olin kindel, et oli vahepeal ka musta mängija puude niisiis näitasin, et on valgete pall. Loomulikult oli kuulda mustade pahameelt, kuid mul on tobe komme jonnakalt oma otsusele kindlaks jääda ning veidi ka ignoreerida seda, mida mulle öeldakse. Ehksiis pall jäi valgetele ning mustad mängijad vihkasid mind veel rohkem.

Esimest korda juhtus mul ka mängul tagantjärgi vaadates üsna naljakas intsident. Nimelt põhimõtteliselt kohe mängu alguses nii umbes viiendal minutil pidin näitama esimest auti. Kui hakkasin auti näitama avastasin, et käes oli mul vaid pulk. Lipp ise oli pulga otsast ära tulnud. Alguses oli päris jube, korjasin kiirelt lipu üles ja panin pulga ptsa tagasi ning näitasin auti. Peale auti liikus mäng teisele poole niiet sain tegeleda oma lipuga. Peagi avastasin, et lipu otsas olnud jublakas, mis lippu kinni hoidis oli ära kukkunud. Kohe ma seda jublakat ei leidnud ka ehksiis pidin hoidma lippu käega varda otsas kinni. Terve esimese poolaja oli mul mõtteis, et korjan selle jublaka kohe poolajal üles, kuid kui kõlas esimese poolaja lõpuvile ei leidnud ma seda. Polnud midagi teha, tuli ka teine poolaeg lippu käega kinni hoida. Vahepeal oli endal juba nii naljakas mõelda, et ma polnud selle peale tulnudki enne mängu lipp üle vaadata. Nüüd pidin olema põhimõtteliselt terve mängu katkise lipuga, mida käega kinni hoidsin, sest muidu oleks see lihtsalt ära lennanud või kukkunud (tuule tõttu pakun, et pigem lennanud). Peale mängu läksin jublakat pimeduses otsima. Loomulikult oli musta värvi jublakas mulla peal ehksiis ma otsisin seda üpris kaua, kuid lõppes nagu muinasjutt hea lõpuga, et leidsin oma vajaliku jublaka üles.

Siit õpetus kohtunikele: Alati kontrolli oma lippu enne mängu algust! :D

Tegemist oli mänguga, mis toimus hilistel õhtutundidel (avavile oli 20:30), see tähendas, et hiljemalt teisel poolajal oli juba hämar. Ja selline hämarus on minu arvates kõige hullem. Liiga valge, et panna põlema tuled, kuid liiga pime, et normaalselt näha. Loomulikult pidin jälgima suluseisu, mis oli päris keeruline, eriti siis, kui küsiti minult, mis numbriga mängija suluseisu ära kattis. Loomulikult ei näinud ma sellises pimeduses numbrit (ma kahtlen kas oleksin valgeski seda näinud), sest mängija oli täiesti teises ääres ning musta värvi särgis. Pidin viipama käega mängija poole, kes suluseisus ära kattis. Mängija, kes minult küsis muidugi muigas sellise vastuse peale, kuid ma ise olin uhke, et üldse värve eristasin ning suluseisu piiripeal viibinud mängijat ei karistanud (see oleks olnud äärmiselt ebaaus).

Mulle endale meeldis, kuidas kõik mängijad olid enda arvates tõelised eksperdid ning iga asi mida me brigaadiga tegime, oli kellegi jaoks vale. Niisuurt ning valjut tagasisidet pole mul üheski mängus olnud. Küll süüdistati kohtunikke oma kaotuses, siis üle löödud pealelöögis jne.
Treenerid olid ka ikka südamega asja juures. Küll saadeti oma mehi verbaalselt igale poole ning järgmisel hetkel olime tule all juba meie - kohtunikud. Nii palju nii värvikaid väljendeid, kui ühe kolmanda liiga tiimi treener eile kasutas polnud ma kunagi varem kuulnud. Mõnigi oli nii tobe, et pani mind ennast ka muigama.

Kõige rohkem õppisin sellest mängust, et veidi nalja peab saama ning tuleb olla endas nii kindel, et keegi ei saa sind mõjutada. Samuti saab lipu üle kontrollimine suureks osaks minu mängu eelsest ettevalmistumisest.

Kõik teised kohtunikud ka, KONTROLLIGE OMA LIPP ÜLE!
See oli üpris naljakas ning piinlik situatsioon, millesse ma enam sattuda ei soovi. Uskuge mind, lihtsam on enne mängu lipp üle kontrollida, kui mängu ajal hakata jublakatega jändama.

Järgmised mängud abikohtunikuna on mul nüüd naiste liiga ehk on palju vähem vastu rääkimist ning sõimamist (sõimamist nii oma mängijate vahel, kui ka vastasmängijate ning kohtunike ja treenerite sõimamist).
Ootan huviga, sest saan olla esimest korda naiste meistriliigas kohtunik ning samuti saan olla osaks täiesti naisbrigaadist.

Pikka aega pole ma kirjutanud, kuidas mul läheb oma vigastusest taastumisega, kuid nüüd EM-i alguses otsustan ma seda taaskord teha. Ehksiis on seekordne postitus just minu põlvele pühendatud.

Nüüd on mul möödas umbes kuu aega sellest, kui sain füsioterapeudilt loa hakata trenni tegema. Kuu aega olen jõudumööda käinud ning teinud. Samuti olen jätkanud oma jõusaali treeninguid ning kohtunikutööd olen ka üpris palju saanud teha .Enne esimesse trenni minekut ütles füsioterapeut, et päris mängu peale ma kaks kuud ei mõtleks. Hetkel, on veidi rohkem kui kuu möödas ning õnneks on hetkel tulemas ka suvepuhkus ehk järgmised mängud on alles juulis ning kui kõik hästi ja plaanipäraselt läheb saan ma siis juba mängida.
See kõik on väga tore ning mulle väga meeldib, et ma saan jälle tegeleda ja olla kuigi alguses oli küll nii, et mõtlesin koguaeg sellele, kuidas mu põlv igahetk murduda võib. Ma ei ütle, et ma enam sellele ei mõtle, sest see oleks valetamine, kuna see on mul päris tihti mõtteis, aga ma võin julgelt öelda, et trennis ma küll hoian jalga aga tegelikkuses ma enam ei karda. Juhtub mis juhtub.
Muidu on trennid toredalt läinud. Olen enda suureks üllatuseks avastanud, et uuesti nullist alustama ma ei pea. Enamus asju on mul siiski endiselt jalas ning nüüd tuleb lihtsat leida üles see julgus ja harjumus neid mängus ka kasutada, vaatamata põlvele.

Loomulikult kasvab trennis käies tahe ka mängida, tõsiselt mängida. Samuti tulevad meelde kõik need unistused ning eesmärgid, mis mul olid u 8 kuud tagasi, kui ma ei olnud veel vigastatud. Nende unistuste juures kõige suurem ongi mul esindada Eesti koondist nii palju ning nii hästi kui üldse võimalik. Praegu hiljuti tegi üks Eesti parimaid naisjalgpallureid Kaire Palmaru ajalugu, olles esimene Eesti naine, kes on Eesti koondist esindanud sajas mängus. See on kindlasti üks minu suurmaid unistusi, milleni ma soovin ka jõuda, kui põlv vähegi vastu peab.

Kõik mõtted pole mul kahjuks päris nii lillelised ja ilusad, sest tuleb olla ka realistlik ning reaalsus on see, et tõenäoliselt läheb mul põlv millalgi uuesti ja siis on juba kõik. Küsimus on lihtsalt selles, kui kaua mu põlv mulle aega annab. Ma väga loodan, et mul on veel aega mängida ja nautida jalgpalli.

Vahepeal olen isegi veidi mõelnud sellele, mida ma tegema peaksin või teeksin, kui ma enam ei saaks üldse mängida ning mitte mingisugust lootust enam pole. Olen pikalt lahanud seda küsimust, kuid vastust mul endiselt pole. Ma tõepoolest ei kujuta oma elu jalgpallita ette. Uskumatu mida kõike on mulle andnud jalgpall. Ma isegi tunnen, et kui ma jalgpalli enam mängida ei saa, siis ma kaotan enda. Ma enam ei tea kes ma olen või mida ma teen, alles jääb nagu tühi kest. Täpselt nagu banaanikoored ilma banaanita - koored pole banaani endita mitte midagi. Kes tahaks banaanikoori ainult?

Üha enam olen ma näinud ning pannud tähele ka teisi sportlasi (peamiselt jalgpallureid), kes on samuti põlvedega jamas. Kõige värskem näide on vast Kalju meeskonnas mängiv Erik Listmann, kes Narvas liigamängul õnnetult oma põlve ära nikastas. Temast on mul väga kahju, sest ta on nii noor ning tal on nii palju lootusi ning võimalusi, kuna tegemist on kindlasti ühe eesti noore talendiga, kes tõepoolest võib kaugele jõuda. Ise omast käest tean, et peale vigastust ja operatsiooni ei ole see enam see sama niiet eks me näe, kuidas Erikul läheb ning kuidas ta kõigest sellest välja tuleb.
Kindlasti soovin talle palju edu ning jõudu!

Üleüldiselt olen siiamaani oma põlvega hakkama saanud. Ta peab täiesti okeilt vastu mu koormusele (mängud kohtunikuna, trennid, jõusaal jne) ning siiani pole ka väga valutanud (ptüi-ptüi-ptüi - loodame, et ei hakka ka). Ühesõnaga loodan ma endiselt, et mitte ükski teine sportlane seda läbi elama ei peaks ning loodan, et ise saan ka sellest edukalt võitjana välja tuldud.

Eks me näe, mis juhtuma hakkab. Loodame parimat :)