Pikka aega pole ma kirjutanud, kuidas mul läheb oma vigastusest taastumisega, kuid nüüd EM-i alguses otsustan ma seda taaskord teha. Ehksiis on seekordne postitus just minu põlvele pühendatud.

Nüüd on mul möödas umbes kuu aega sellest, kui sain füsioterapeudilt loa hakata trenni tegema. Kuu aega olen jõudumööda käinud ning teinud. Samuti olen jätkanud oma jõusaali treeninguid ning kohtunikutööd olen ka üpris palju saanud teha .Enne esimesse trenni minekut ütles füsioterapeut, et päris mängu peale ma kaks kuud ei mõtleks. Hetkel, on veidi rohkem kui kuu möödas ning õnneks on hetkel tulemas ka suvepuhkus ehk järgmised mängud on alles juulis ning kui kõik hästi ja plaanipäraselt läheb saan ma siis juba mängida.
See kõik on väga tore ning mulle väga meeldib, et ma saan jälle tegeleda ja olla kuigi alguses oli küll nii, et mõtlesin koguaeg sellele, kuidas mu põlv igahetk murduda võib. Ma ei ütle, et ma enam sellele ei mõtle, sest see oleks valetamine, kuna see on mul päris tihti mõtteis, aga ma võin julgelt öelda, et trennis ma küll hoian jalga aga tegelikkuses ma enam ei karda. Juhtub mis juhtub.
Muidu on trennid toredalt läinud. Olen enda suureks üllatuseks avastanud, et uuesti nullist alustama ma ei pea. Enamus asju on mul siiski endiselt jalas ning nüüd tuleb lihtsat leida üles see julgus ja harjumus neid mängus ka kasutada, vaatamata põlvele.

Loomulikult kasvab trennis käies tahe ka mängida, tõsiselt mängida. Samuti tulevad meelde kõik need unistused ning eesmärgid, mis mul olid u 8 kuud tagasi, kui ma ei olnud veel vigastatud. Nende unistuste juures kõige suurem ongi mul esindada Eesti koondist nii palju ning nii hästi kui üldse võimalik. Praegu hiljuti tegi üks Eesti parimaid naisjalgpallureid Kaire Palmaru ajalugu, olles esimene Eesti naine, kes on Eesti koondist esindanud sajas mängus. See on kindlasti üks minu suurmaid unistusi, milleni ma soovin ka jõuda, kui põlv vähegi vastu peab.

Kõik mõtted pole mul kahjuks päris nii lillelised ja ilusad, sest tuleb olla ka realistlik ning reaalsus on see, et tõenäoliselt läheb mul põlv millalgi uuesti ja siis on juba kõik. Küsimus on lihtsalt selles, kui kaua mu põlv mulle aega annab. Ma väga loodan, et mul on veel aega mängida ja nautida jalgpalli.

Vahepeal olen isegi veidi mõelnud sellele, mida ma tegema peaksin või teeksin, kui ma enam ei saaks üldse mängida ning mitte mingisugust lootust enam pole. Olen pikalt lahanud seda küsimust, kuid vastust mul endiselt pole. Ma tõepoolest ei kujuta oma elu jalgpallita ette. Uskumatu mida kõike on mulle andnud jalgpall. Ma isegi tunnen, et kui ma jalgpalli enam mängida ei saa, siis ma kaotan enda. Ma enam ei tea kes ma olen või mida ma teen, alles jääb nagu tühi kest. Täpselt nagu banaanikoored ilma banaanita - koored pole banaani endita mitte midagi. Kes tahaks banaanikoori ainult?

Üha enam olen ma näinud ning pannud tähele ka teisi sportlasi (peamiselt jalgpallureid), kes on samuti põlvedega jamas. Kõige värskem näide on vast Kalju meeskonnas mängiv Erik Listmann, kes Narvas liigamängul õnnetult oma põlve ära nikastas. Temast on mul väga kahju, sest ta on nii noor ning tal on nii palju lootusi ning võimalusi, kuna tegemist on kindlasti ühe eesti noore talendiga, kes tõepoolest võib kaugele jõuda. Ise omast käest tean, et peale vigastust ja operatsiooni ei ole see enam see sama niiet eks me näe, kuidas Erikul läheb ning kuidas ta kõigest sellest välja tuleb.
Kindlasti soovin talle palju edu ning jõudu!

Üleüldiselt olen siiamaani oma põlvega hakkama saanud. Ta peab täiesti okeilt vastu mu koormusele (mängud kohtunikuna, trennid, jõusaal jne) ning siiani pole ka väga valutanud (ptüi-ptüi-ptüi - loodame, et ei hakka ka). Ühesõnaga loodan ma endiselt, et mitte ükski teine sportlane seda läbi elama ei peaks ning loodan, et ise saan ka sellest edukalt võitjana välja tuldud.

Eks me näe, mis juhtuma hakkab. Loodame parimat :)