Olen nüüd umbestäpselt 3 nädalat olnud koju aheldatud kipsi tõttu. Väljas käimine on keeruline ning juhtub harva. Olen käinud arstide juures ja uuringutel ja tundub, et tulemus on sama, mis eelmine kord - paari kuu pärast leian end taaskord operatsioonilaualt.
Ma ei ole veel päris kindel, kas see kogu saaga on mulle üleüldse kohale jõudnud. Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Võib isegi öelda, et olen hirmul. Tundub, et keha tahab mulle läbi valu teha selgeks asju, mida ise varem teadsin, kuid tunnistada ei julgenud. Ei julgenud loobuda ning lahti lasta, sest kardan kahetsust ning teiste hukka mõistmist, sest see pole see, mida nemad soovinud oleksid. Loomulikult poleks jalgpalliga lõpparve tegemine ka mulle meeltmööda, kuid tuleb taaskord tõdeda, et elu ei ole soovide täitmise vabrik. Kõik soovid ei täitugi ja kõigi elu ei ole muinasjutt. Niisugune see elu on - ebaõiglane, kuid aus, sest on ebaõiglane me kõigi vastu.
Naljakas on mõelda, et enne vigastust olid mul suured suured soovid. Küll tahtsin seda ja toda teha ning sinna ja tänna minna. Praegu on need soovid ulme. Pole isegi aega ega energiat nendele mõelda, sest vajadused ja soovid on praegu palju elementaarsemad. Näiteks on hetkel mu üheks sooviks see, et saaksin valutult vasaku külje peal magada. Samuti, et saaksin istuda parem jalg kõverdatult üle põlve ning et saaksin kanda teksapükse (kipsi tõttu need mulle jalga ei mahu).
Uskumatu, et lihtsate ja pisikeste asjade hindamiseks on vaja selliseid kogemusi kogeda. Olen jälle targem ning kogu eelmise korra valu tuleb meelde. Sel korral olen tugevam, sest tean mis toimub ning toimuma hakkab. See kord tean, et tulen elusana välja.
Üritan võtta seda kõike nagu märki, et jalgpallurikarjäär pole mulle loodud. Usun, et mu eelmine põlvevigastus oli samuti märk, kuid selle asemel, et vaadata, millised muud uksed mulle avanenud on, kolkisin mina kinnise ukse taga, lootes, et see avaneb. Sel korral üritan olla kasvõi veidikenegi rohkem avatum ja targem ning üritan lõppude lõpuks lasta minna mõtted mängimisest. Muidu kaotan kõik, mis mul on. Enam ei tasu mängimine ära. Riskin liiga paju.
Ma tõesti tohutult loodan, et saan praeguseks mängija elust lahti öeldud. Siis saan ma ehk jätkata veel kohtunikuna ning selle tööga kaugele jõuda. Samuti sooviksin väga hakata pisikesi plikasid ise treenima. Tunnen, et see oleks väga väga vinge. Ja siis kunagi, kui olen juba vana ja elu elanud, võin uuesti proovida mängijana. Näiteks rahvaliigas. Tundub ainuõige otsus.
Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Eks me näe. "When God brings you to it, he will bring you through it" Niiet tulen tagasi tugevamana kui kunagi varem ning seejärel teen edasised otsused. Praegu vaja jalule saada, muu pole oluline.
Lõppu üks pilt ka minust karkude ja erkpunase kipsiga.
(Praegu on küll veidi teisiti juba - karke pole ja kips on asendunud robotmehe ortoosiga)
Ma ei ole veel päris kindel, kas see kogu saaga on mulle üleüldse kohale jõudnud. Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Võib isegi öelda, et olen hirmul. Tundub, et keha tahab mulle läbi valu teha selgeks asju, mida ise varem teadsin, kuid tunnistada ei julgenud. Ei julgenud loobuda ning lahti lasta, sest kardan kahetsust ning teiste hukka mõistmist, sest see pole see, mida nemad soovinud oleksid. Loomulikult poleks jalgpalliga lõpparve tegemine ka mulle meeltmööda, kuid tuleb taaskord tõdeda, et elu ei ole soovide täitmise vabrik. Kõik soovid ei täitugi ja kõigi elu ei ole muinasjutt. Niisugune see elu on - ebaõiglane, kuid aus, sest on ebaõiglane me kõigi vastu.
Naljakas on mõelda, et enne vigastust olid mul suured suured soovid. Küll tahtsin seda ja toda teha ning sinna ja tänna minna. Praegu on need soovid ulme. Pole isegi aega ega energiat nendele mõelda, sest vajadused ja soovid on praegu palju elementaarsemad. Näiteks on hetkel mu üheks sooviks see, et saaksin valutult vasaku külje peal magada. Samuti, et saaksin istuda parem jalg kõverdatult üle põlve ning et saaksin kanda teksapükse (kipsi tõttu need mulle jalga ei mahu).
Uskumatu, et lihtsate ja pisikeste asjade hindamiseks on vaja selliseid kogemusi kogeda. Olen jälle targem ning kogu eelmise korra valu tuleb meelde. Sel korral olen tugevam, sest tean mis toimub ning toimuma hakkab. See kord tean, et tulen elusana välja.
Üritan võtta seda kõike nagu märki, et jalgpallurikarjäär pole mulle loodud. Usun, et mu eelmine põlvevigastus oli samuti märk, kuid selle asemel, et vaadata, millised muud uksed mulle avanenud on, kolkisin mina kinnise ukse taga, lootes, et see avaneb. Sel korral üritan olla kasvõi veidikenegi rohkem avatum ja targem ning üritan lõppude lõpuks lasta minna mõtted mängimisest. Muidu kaotan kõik, mis mul on. Enam ei tasu mängimine ära. Riskin liiga paju.
Ma tõesti tohutult loodan, et saan praeguseks mängija elust lahti öeldud. Siis saan ma ehk jätkata veel kohtunikuna ning selle tööga kaugele jõuda. Samuti sooviksin väga hakata pisikesi plikasid ise treenima. Tunnen, et see oleks väga väga vinge. Ja siis kunagi, kui olen juba vana ja elu elanud, võin uuesti proovida mängijana. Näiteks rahvaliigas. Tundub ainuõige otsus.
Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Eks me näe. "When God brings you to it, he will bring you through it" Niiet tulen tagasi tugevamana kui kunagi varem ning seejärel teen edasised otsused. Praegu vaja jalule saada, muu pole oluline.
Lõppu üks pilt ka minust karkude ja erkpunase kipsiga.
(Praegu on küll veidi teisiti juba - karke pole ja kips on asendunud robotmehe ortoosiga)
