Murtud sportlane

Peagi saab täis esimene kuu nö "parandatud jalaga" ehk kuu peale operatsiooni. Muutusi on toimunud palju ning omal jalal lähen trepist üles igas mõttes.

26 päeva olen võimelnud ja näinud vaeva, et saada tagasi platsile. Nüüd hakab vaikselt juba minema ning olen esimesed sammud trepil paranemiseni teinud. Liikuda saan ise omal jalal. Uskumatu kui eriline see minu jaoks on. Veidi enam kui nädal aega tagasi oli mu suurim soov lihtsalt käia omal jalal. Ei mingeid karke ning ratastoole. Nüüd saan isegi treppidest omal jalal üles.
Sellega ongi nii, et argilised asjad tunduvad meile enesestmõistetavate ja tavalistena, ainult kuni hetkeni mil meil neid enam pole. Kõik, kes ilma muredeta kõnnivad ja liiguvad ei teagi kuidas neil veab, et saavad liikuda.

Kuna valu on vähenenud ja peaaegu täiesti olematu ning tavapäraste asjadega saan juba normaalselt hakkama, siis on tugevnenud tung tagasi mängima saada. Motivatsiooni paranemiseks lisab ka hiljuti saadud kutse/võimalus tulevasel hooajal ka naiskonna eest väljakule minna. Ainus takistus on veel põlv.

Üleeile sai mul 4 kuud viimasest korrast, kui mängisin. Neli kuud on üpris pikk aeg, teatud mõttes. Ühel hetkel tundub see üüratu pika ajana, täis raskusi, valu ning seiklusi, kuid järgmine hetk on tunne, et 24 september, mil kaotasin põhimõtteliselt kõik, oli just nagu eile. Olen saanud targemaks ja tugevamaks, kuid samuti on igatsus ja tühjus täitnud koha mu südamest, kus on varem olnud jalgpall. Sellele tagasi mõeldes tekivad ikka mõtted, kuidas saaks ajas tagasi minna ning asja muuta, kuid see on võimatu, kahjuks. Tuleb minna eluga edasi ning püüda raskusi trotsides edasi minna ning võimalusel ka tagasi väljakule minna.

"Elu ei saa kogu aeg allamäge minna, ükskord tuleb põhi vastu ja siis hakkab ta jälle üles minema"
- Mark Dennis

Paljud noored ja vanad mõtlevad, millega võiks tegeleda või mis alale pühenduda. Mina jalgpallurina soovitan kindlasti jalgpalli. Jalgpall on hea nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Kindlasti on jalgpall üks parimaid alasid, et oma füüsis korda saada. Jalgpallis treenitakse kiirust, koordinatsiooni ning pallikontrolli. Ma julgen väita, et pallikontrolli või reaalset palli puudet on suures mängus üksikul mängijal (mitte tiimil) kõige vähem. Rohkem tuleb liikuda. Liikuda tuleb igas suunas, igatpidi, erineva kiirusega ja erinevatel aegadel. See tõstab olulisele kohale vastupidavuse, mida enamustes klubides treenitakse eraldi üldfüüsilise treeninguga. Samuti on seal vaja tugevat kehaehitust (korpust nagu mu kunagine treener armastas öelda), mida treenitakse jõuharjutustega. Kui palju jõuharjutusi tehakse ja kas nende tegemise teeb treener kohustuslikuks, sõltub klubist ja treenerist. Minu arvates ei peaks treener tegelikult üldse selle kohustuslikuks tegema, sest iga mängija, kes soovib endast väljakul kõik anda peaks teadma, et jõuharjutused on vajalikud. Tugev keha ja kehaehitus ei anna ainult enesekindlust oma kehas olemiseks, see aitab vältida vigastusi ja kuna jalgpall juba on selline ala, et tuleb palli ka kehaga katta, siis ilmselgelt on seda palju raskem (kui mitte võimatu) teha nõrga füüsisega.

Ehksiis jalgpalliga tõsiselt tegeledes oled ilusa kehaga, kiire, hea koordinatsiooniga ning vastupidav. Mida veel?

Jalgpall on teatavasti meeskonnamäng ja kõige rohkem õpetabki see, kuidas jagada ja teistega arvestada ning miks ei tohi teisi alt vedada. Olles osa tiimist on sul kohustused tiimi ja treenerite ees. Ma olen oma mänguajal näinud väga palju mängijaid, kes lihtsalt ei sobi tiimi, sest nad ei suuda teistega arvestada ja veavad tiimi alt. Ja arvestamine ja jagamine ei käi ainult mänguväljakul toimuva kohta. On normaalne, et igas tiimis on paar mängijat, kes ongi egoistlikud väljakul ja ei sööda eriti, kuid see annab pigem tiimile juurde, sest kui nad ei sööda on nad enesekindlad ja kui ollakse enesekindel, siis peab selleks olema mingi põhjus niiet tõenäoliselt on nad individuaalselt head mängijad. Need, kes tiimi ei sobi veavad tiimi alt muul ajal.
Samuti on jalgpallis vaja pead. Väljakunägemine on seotud ka peaga. Tuleb näha väljakut, et leida endale õige koht väljakul ja et leida õige sööt või tsenderdus. Jalgpall arendab samuti mõtlemist ja ajutööd minu arvates, sest iga sekund muutub platsil midagi. Koguaeg muutub. See tähendab, et mängija peab sekundi jooksul jõudma jälgida väljakut ning võtma vastu palju otsuseid. See tundub keeruline, kuid minu arvates on see nii tohutult võimas mõelda, et sekundi pärast (või veel kiiremini) on kõik hoopis teisiti ja ma pean liikuma või just seisma või pressima või taganema või söötu küsima või peale lööma jne.
Jalgpall on tohutult äge ala, sest kui sa ühined mõne tiimiga, siis sa saad endale super ägedad tiimikaaslased, kellest saavad su parimad sõbrad ja kellega kõike koos läbi elad. Kui tegemist on õige ja tugeva tiimiga, siis kõige vägevam on koos võitmine ja kaotamine. Minu arvates isegi kaotused on paremad, sest see kuidas tugev tiim saab kaotustest koos üle ilma, et kedagi üksikut süüdistama hakkaks on imeline. Sa ei pea kaotusvalu üksi üle elama, vaid sa saad seda jagada ning see ununeb.

Minu arvates võiks rohkem tüdrukuid leida tee jalgpalli juurde, sest jalgpall pole juba ammu ainult meeste ala. Jalgpall on ka tüdrukutele. Võiks ju proovida või mis?

Minu lemmik naismängija Flora naiskonnas ja Eesti naiste A-koondises mängiv Liis Pello on vastanud küsimusele "Miks just jalgpall?" nii:

"Kui sa tunned, et sinu süda tuksub jalgpallile, siis see ongi õige valik. Jalgpall on rikastanud minu elu erinevate emotsioonide, tutvuste ja seiklustega. See on minu kodu. Armastus mängu vastu on kõige tähtsam."

Minu väga hea sõbranna Kadri, kes mängib samuti jalgpalli ja olime koos eelmine aasta ka Eesti koondises vastas samale küsimusele nii:

"Ma mängin, sest jalgpall on mu armastus ja see on mu lemmik ala. Ma tulin jalgpalli, sest käisin sõpradega jalkat mängimas ning mulle hakkas see meeldima ning läksingi. Nüüd ei plaanigi ma lõpetada"

Ma väga loodan, et aina rohkem noori (eriti tüdrukuid) leiavad endale jalgpalli. Ma julgen kõigile soovitada jalgpalli kõigile. Mina leidsin endale jalgpalli ning nüüdseks on see saanud mu suurimaks armastuseks. Jalgpall ei ole lihtsalt mäng minujaoks, see on elustiil. Jalgpall on nii palju mulle juurde andnud.

Mitte kunagi pole liiga hilja, et midagi uut proovida :)

Käes on 9. päev peale operatsiooni. Põlve ja minu enesetunne muutub nagu ameerikamäed. Ühel päeval, kui valu on vähene ja talutav on tunne "ohjess nüüd saab korda" ja siis järgmine päev, kui valu on suur ning peaaegu talumatu on tunne "jah just siia ja niimoodi ma surengi".

Täna on minu viies päev peale operatsiooni. Mulle tundub 5 päeva täiesti lõpmatu ajana. Ülimalt palju muutusi on toimunud ja muutunud viie päeva jooksul.

Täna on esimene valuvaigisti vaba päev. Põlvevalu pole olnud, ainult haavad kisuvad veidi. Paistetus on samuti taandunud. Enesetunne on juba palju parem.
Täna käisin ka arsti juures, kes mind väga särasilmselt vastu võttis. Tegi nalja nagu alati ning tõstis mu tuju märgatavalt. Vaatas jala üle ja veidi liigutas ning oli väga üllatunud, et jalg väga paistes pole ning sinikaid on vähe. Rääkis juba taastusravi korraldamisest ning uutest harjutustest. Tekitas hea tuju ning uue motivatsiooni.

Motivatsioon on taas tagasi ning kuigi vahepeal olid mõtted, et rohkem ei mängi sain ma aru, et jalgpallita ei saa siiski. Tung väljakule on tagasi ning palju suurem kui varem. Igatsen tiimi ja treenereid ja mänge ning melu, mille jalgpal mu ellu tõi.
Loomulikult keerlevad mu mõtted plaanidel, mis juhtub kui väljakule tagasi saan, kuid praegu on vaja keskenduda taastumisele. Operatsioon ja kõik uuringud ja arstivastuvõtud, mis enne operatsiooni olid, on mind viinud vaid poolele teele. Nüüd ootab ees pikk taastumisjada. Loomulikult tuleb sel teel ette raskusi ning takistusi, kuid what doesn't kill us, makes us stronger.

Nüüd kui tuju on taaskord hea ning ei pea enam mõtlema kahetsusega tagasi 24. septembrile, mil kõik algas, saan leida positiivseid külgi. Ma olen aru saanud, et mõtlemine "Miks just mina?" teeb asja hullemaks. Kõik tuleb meile ellu põhjusega. Olgu see siis kogemus või õnnistus.
Positiivsed asjad minu vigastuse juures on nüüd mulle teada. Tänu vigastusele olen ma eelkõige palju targem, nii spordis ja spordimeditsiini alal ning ka vaimsetes küsimustes. Tänu vigastusele olen ma leidnud parima arsti maailmas ning olen saanud mõtlemisainet tulevikuks. Varem poleks ma kindlasti mõelnud peale gümnaasiumit minna arstiteaduskonda ja spordimeditsiini õppima. Tänu vigastusele olen ma kohtunud väga paljude erinevate ja uute inimestega. Mu tutvusringkond on rikastunud (jalgpalluritele on lisandunud ka teised inimesed ). Kõige tähtsam minu arvates on asjade hindamine ning tänulikkus. Ja ma pean silmas väikeste ning tihtipeale enesest mõistetavate asjade hindamist ja nende eest tänamist. Tegelikult on ju tavainimese jaoks jalgpalliga tegelemine ka võimalus, mis kõigil on. Kui minnakse trenni ei mõeldagi sellele, et nad on õnnelikud, et neil on võimalus sellega tegeleda.
Mina soovitan hakata märkama väikseid asju, mõtlema neile, nende eest tänama. Kui leida igas asjas veidi positiivset ja märgata asju ning tänada asjade eest tekib palju positiivsem maailmavaade. Kui mõelda tänulikult on elu kohe ilusam ja kergem.

Kui leppida asjadega, mida muuta ei saa ning muuta oma mõtlemist nende asjade suhtes muutub see asi meeldivaks. Elu on liiga lühike, et lihtsalt eksisteerida, tuleb elada ja nautida. :)

Operatsioon oli mul kolmapäeval. Tahtsin kohe kirjutada aga oli palju mässamist põlvega. 

Operatsioon oli nagu varem ka öeldud kolmapäeval. Haiglasse kohale pidin paar tundi varem minema. Kõik algas kabinetis, kus mõõdeti vererõhku ning kehatemperatuuri. Sealt sain haiglariided ning mind juhatati palatisse. Palatis pidin ootama algul arsti ning seejärel ka operatsiooni. Arst tuli umbes pool tundi enne operatsiooni ning seletas, mis toimuma hakkab ning tegi ka nalja. Veidi aega peale tema lahkumist tuli palatisse õde, kes mu operatsiooniblokki juhatas. Seal opile ja järgmine hetk olin juba ärkamispalatis. Seal pidin olema kuni tilguti tühjaks saab. Järgnes ratastooliga sõit palatisse ning karkude saamine. Peagi oli palatis mu arst, kes seletas taastusravi, jagas soovitusi ning õpetas karkudega käima. Peale seda sain koju.

Nüüd on käes kolmas päev peale oppi. Esimene päev peale oppi oli kõige hullem. Kogu mu keha valutas, põlv valutas ja liikumine oli ülimalt keeruline, sest põlv ei kõverdu ega sirgu eriti. Enamuse ajast veedan voodis. Liikumine on võimalik vaid karkudel ning seegi on keeruline.
Täna sai ka sidemeid vahetatud ning nägin esimest korda oma haavu. Neli auku põlves pole paha.

Mu peas toimus samuti palju muudatusi. Muudatused toimusid juba kolmapäeval, kui palatis operatsiooni ootasin. Ma võisin varem öelda, et olen lahti lasknud jalgpallist (mängijana), aga seal ma sain aru, et ma polnud seda teinud. Lõplikult vabaks lasin seal, kui sain aru, mis mind ees ootab. Kogu see põlve jamade seeria, mis on kestnud juba umbes  3.5 kuud, on olnud nii ränk, et ma tunnen juba, et rohkem ma seda läbi elada ei suuda. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See pani mind mõtlema, kas üldse tahan kunagi veel mängida. Treeneri ja kohtuniku litsentsi saan ju teha ja pealtvaatajaks (loe: fänniks) jään ju elu lõpuni. Esimesed kaks päeva peale operatsiooni tundisn, et nüüd ongi kõik ja ma rohkem ei mängi, sest ma ei taha, et midagi juhtuks. Täna on juba kergem ja parem ning nüüd on tulnud juba lootus, et veel mängin. Ma väga loodan, et mul jätkub jaksu, et veel mängida ja tegeleda ja olla.

Kogu see põlve jama on mulle õpetanud väga tähtsa asja: Tuleb elada hetkes ning tuleb olla asjas, mida sa teed ning alati tuleb teha õiget asja, õige põhjusega, sest muidu ei tule midagi välja. Samuti ka seda, et ei tohi minna uhkeks ja ülbeks. 
Edu ja õnn on kinni mõtetes. Isegi need mõtted, mida mõtled enda arvates salaja on nähtavad. Need mõtted mõjutavad su tegusid ning elu. Nende mõtete pärast olen mina olukorras, kus ei saa tegeleda oma suurima armastusega. Ma sain selle teadmise kahjuks väga karmil viisil, kuid kõik ei pea saama teada raskel viisil. Võiks õppida teiste vigadest,  Kui võtaksime iga päev ühe hetke, et mõelda oma mõtetele ning kui need meile ei meeldi muudaksime neid, oleksime palju õnnelikumad.