5. päev ja esimene positiivne märk

by - January 04, 2016

Täna on minu viies päev peale operatsiooni. Mulle tundub 5 päeva täiesti lõpmatu ajana. Ülimalt palju muutusi on toimunud ja muutunud viie päeva jooksul.

Täna on esimene valuvaigisti vaba päev. Põlvevalu pole olnud, ainult haavad kisuvad veidi. Paistetus on samuti taandunud. Enesetunne on juba palju parem.
Täna käisin ka arsti juures, kes mind väga särasilmselt vastu võttis. Tegi nalja nagu alati ning tõstis mu tuju märgatavalt. Vaatas jala üle ja veidi liigutas ning oli väga üllatunud, et jalg väga paistes pole ning sinikaid on vähe. Rääkis juba taastusravi korraldamisest ning uutest harjutustest. Tekitas hea tuju ning uue motivatsiooni.

Motivatsioon on taas tagasi ning kuigi vahepeal olid mõtted, et rohkem ei mängi sain ma aru, et jalgpallita ei saa siiski. Tung väljakule on tagasi ning palju suurem kui varem. Igatsen tiimi ja treenereid ja mänge ning melu, mille jalgpal mu ellu tõi.
Loomulikult keerlevad mu mõtted plaanidel, mis juhtub kui väljakule tagasi saan, kuid praegu on vaja keskenduda taastumisele. Operatsioon ja kõik uuringud ja arstivastuvõtud, mis enne operatsiooni olid, on mind viinud vaid poolele teele. Nüüd ootab ees pikk taastumisjada. Loomulikult tuleb sel teel ette raskusi ning takistusi, kuid what doesn't kill us, makes us stronger.

Nüüd kui tuju on taaskord hea ning ei pea enam mõtlema kahetsusega tagasi 24. septembrile, mil kõik algas, saan leida positiivseid külgi. Ma olen aru saanud, et mõtlemine "Miks just mina?" teeb asja hullemaks. Kõik tuleb meile ellu põhjusega. Olgu see siis kogemus või õnnistus.
Positiivsed asjad minu vigastuse juures on nüüd mulle teada. Tänu vigastusele olen ma eelkõige palju targem, nii spordis ja spordimeditsiini alal ning ka vaimsetes küsimustes. Tänu vigastusele olen ma leidnud parima arsti maailmas ning olen saanud mõtlemisainet tulevikuks. Varem poleks ma kindlasti mõelnud peale gümnaasiumit minna arstiteaduskonda ja spordimeditsiini õppima. Tänu vigastusele olen ma kohtunud väga paljude erinevate ja uute inimestega. Mu tutvusringkond on rikastunud (jalgpalluritele on lisandunud ka teised inimesed ). Kõige tähtsam minu arvates on asjade hindamine ning tänulikkus. Ja ma pean silmas väikeste ning tihtipeale enesest mõistetavate asjade hindamist ja nende eest tänamist. Tegelikult on ju tavainimese jaoks jalgpalliga tegelemine ka võimalus, mis kõigil on. Kui minnakse trenni ei mõeldagi sellele, et nad on õnnelikud, et neil on võimalus sellega tegeleda.
Mina soovitan hakata märkama väikseid asju, mõtlema neile, nende eest tänama. Kui leida igas asjas veidi positiivset ja märgata asju ning tänada asjade eest tekib palju positiivsem maailmavaade. Kui mõelda tänulikult on elu kohe ilusam ja kergem.

Kui leppida asjadega, mida muuta ei saa ning muuta oma mõtlemist nende asjade suhtes muutub see asi meeldivaks. Elu on liiga lühike, et lihtsalt eksisteerida, tuleb elada ja nautida. :)



You May Also Like

0 kommentaari

Anna mulle julgelt teada, mida arvad! :)