Peagi saab täis esimene kuu nö "parandatud jalaga" ehk kuu peale operatsiooni. Muutusi on toimunud palju ning omal jalal lähen trepist üles igas mõttes.

26 päeva olen võimelnud ja näinud vaeva, et saada tagasi platsile. Nüüd hakab vaikselt juba minema ning olen esimesed sammud trepil paranemiseni teinud. Liikuda saan ise omal jalal. Uskumatu kui eriline see minu jaoks on. Veidi enam kui nädal aega tagasi oli mu suurim soov lihtsalt käia omal jalal. Ei mingeid karke ning ratastoole. Nüüd saan isegi treppidest omal jalal üles.
Sellega ongi nii, et argilised asjad tunduvad meile enesestmõistetavate ja tavalistena, ainult kuni hetkeni mil meil neid enam pole. Kõik, kes ilma muredeta kõnnivad ja liiguvad ei teagi kuidas neil veab, et saavad liikuda.

Kuna valu on vähenenud ja peaaegu täiesti olematu ning tavapäraste asjadega saan juba normaalselt hakkama, siis on tugevnenud tung tagasi mängima saada. Motivatsiooni paranemiseks lisab ka hiljuti saadud kutse/võimalus tulevasel hooajal ka naiskonna eest väljakule minna. Ainus takistus on veel põlv.

Üleeile sai mul 4 kuud viimasest korrast, kui mängisin. Neli kuud on üpris pikk aeg, teatud mõttes. Ühel hetkel tundub see üüratu pika ajana, täis raskusi, valu ning seiklusi, kuid järgmine hetk on tunne, et 24 september, mil kaotasin põhimõtteliselt kõik, oli just nagu eile. Olen saanud targemaks ja tugevamaks, kuid samuti on igatsus ja tühjus täitnud koha mu südamest, kus on varem olnud jalgpall. Sellele tagasi mõeldes tekivad ikka mõtted, kuidas saaks ajas tagasi minna ning asja muuta, kuid see on võimatu, kahjuks. Tuleb minna eluga edasi ning püüda raskusi trotsides edasi minna ning võimalusel ka tagasi väljakule minna.

"Elu ei saa kogu aeg allamäge minna, ükskord tuleb põhi vastu ja siis hakkab ta jälle üles minema"
- Mark Dennis