Meid kõiki inspireerib keegi või miski. Meil kõigil on mingi asi või keegi, kes/mis meid motiveerib ja inspireerib oma unistuste ja eesmärkide poole püüdlema.

Inspiratsiooni võib leida kõiges. Inspiratsiooniks võib olla muusika või film või mis iganes muu asi, kuid peamiselt kipub inspiratsiooniks olema mõni persoon. Tavaliselt on inspiratsiooniks inimene, kes on tegija oma alal. Rohkem veel kui on erinevaid huvisid, on erinevaid iidoleid. Kõigil meil on omad huvid ning väärtushinnangud, selle järgi kujunevadki eeskujud ehk iidolid.

Jalgpallis on praeguse aja peamised iidolid Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi ( jah me kõik peame tunnistama, et üks neist meestest on olnud meie eeskuju või lemmik :D ). Mulle ei meeldi nende võrdlemine ühiskonna poolt. Nad on niivõrd erinevad mängijad, neid ei saa võrrelda. Messile on antud anne/talent ning Cristiano tulemus on tulnud pigem suure ja raske treeningu ning tööga. Nende mängustiil ja füüsis ning kehaehitus on juba nii erinevad. Minu arvates tuleks nautida seda aega, mil meil on võimalus näha neid kahte legendi mängimas.  Ausatn neid mõlemaid väga, kuid iidolid nad minujaoks pole.

Minu arvates on jalgpalli suurkujud läbiaegade siiski Pele ja Ronaldinho. Kindlasti on asi ka selles, et kui nemad tegusid tegid polnud nii olnuline raha, vaid mängiti pigem jalgpalli pärast, raha oli pigem boonuseks. Nemad on inspireerinud meid kõiki. Õpetanud, mitte ainult seda, kuidas jõuda kaugele jalgpallis, vaid ka seda, kuidas jõuda kaugele elus ja kuidas olla hea inimene. Nad on meile õpetanud, et jalgpall pole enam ammu ainult mäng.

"Everything on earth is a game. A passing thing. We all end up dead. We all end up the same, don't we?"
-Pele

Samuti on inspireeriv ja muidugi motiveeriv mees Andrea Pirlo. Andrea Pirlo on kohe algusest peale olnud eriline. Juba poisikesena paistis ta silma. Asi ei ole niivõrd talendis, vaid asi on töös ja treeningus. Paljud edukad sportlased on öelnud, et neile annab enesekindluse see, kui nad treenivad sel ajal, kui keegi nende vastastest ei treeni. Treenides jõululaupäeval on hea mõelda, et kõik vastased söövad ja pidutsevad ning mina treenin. Pirlo on näidanud, mida tähendab austus ning ustavus klubi ning jalgpalli vastu. Ta on õpetanud, et kadedus ei vii kuhugi ning et ükski unistus ei ole liiga suur.

"Kaitseliini ees arvasin võivat anda endast taaskord parima. Kui meri on sügav, siis kala hingab, kui ta panna madalasse vette, siis ta kohaneb, kuid see ei ole üks ja see sama"
-Andrea Pirlo

"Need poisid, kes minuga Brescia U-17 meeskonnas mängisid, ei olnud halvad, kuid nad leidsid end maadlemas (ja korrapäraselt kaotamas) tõsise probleemiga. Neil oli hirm oma unistuste ees, nad kannatasid oma unistuste raskuskoorma all seni, kuni see nad lömastas.
Minu meelest on targem uisutada kiirema järgi ja jääda teiseks, kui hoog maha võtta ja mitte kunagi kohale jõuda. Nad ei saanud sellest kunagi aru. Kahju"
-Andrea Pirlo (raamatust "Andrea Pirlo - Mõtlen, järelikult mängin")


Samuti saab ennast motiveerida, teisi inspireerides.

Inspireerida on raske, kuid see pole võimatu. Mulle jääb näiteks elu lõpuni meelde hetk, mil peale mu  mängu tuli minu juurde üks 5-aastane tüdruk, kellel oli seljas ilmselgelt talle suur jalkavorm ning käes jalgpall ning ta ütles mulle "Kui suureks saan olen täpselt nagu sina" Sel hetkel käis mu peas
klõps ning sain lõplikult aru, et jalgpall on see, mida ma tahan. See andis mulle motivatsiooni iga mäng aina paremini mängida.

(See video on tehtud tüdrukute jalgpallifestivalil "Live your goals 2015 Tallinn". Olen ise ka seal ning seal on näha väikeseid ja armsaid noori tüdrukuid, kes on leidnud jalgpalli. Vanimate seas olles, tuli seal meie grupil olla eeskujuks noorematele. Ülimalt armas ja soe päev ning imeline algatus minu arvates.)

Unista, unista ja veel kord unista :)

Minu koondise treeneri Katrini arvutis oli üks pilt, mida ta meile koguaeg näitas, seal oli kirjas:

"If your dreams don't scare you, they aren't big enough"

Minu arvates tuleks rohkem unistada ning unistuste poole püüelda. Tuleb leida see jõud, motivatsioon ning inspiratsioon ning see ära teha. Miski pole võimatu.
Pealegi on unistamine lõbus tegevus ning kui midagi väga tahta, saab selle saavutada. Soovidega on juba nii, et kui väga tahta ja soovida, siis kipuvad soovid täituma.



Oma vigastuse tõttu ei saa ma hetkel spordiga tegeleda ning edasi püüelda oma unistuste poole. Tahtejõudu on rohkemgi veel kui vaja, kuid füüsiline pool ei jõua järgi veel. Kuu aega operatsioonist ja juba läheb paremaks.
Seetõttu ajabki mind ülimalt kurjaks ning närvi, et inimesed, kellel kõik on korras ja kellel tervis peab vastu, ei võta tõsiselt trennides käimist ja mängimist.

Kallid inimesed, teil on kaks terved põlved ja terve keha, teil on võimalus mängida ja tegeleda ja olla. Miks te ei võta seda tõsiselt ja miks te ei pinguta? Ma annaks praegu kõik, et saaksin kasvõi lihtsat trenni teha. Nautige ja sportige täiel rinnal nii kaua kui võimalik. Elu on lühike ja ei saa lõpmatuseni edasi lükata.