Me võime mõelda sellele, mida meil pole ning olla negatiivsed ja halvas tujus, aga samas võime me mõelda sellele, mis meil on ning olla õnnelikud. Ma ei saa öelda, et suudan täielikult mööda vaadata sellest, et jalgpalliga (tegelikkuses üleüldse spordiga) tegelemine on võimatu ning et see ei tee mind kurvaks. See lihtsalt ei ole võimalik. Kui kaotada midagi, mis on olnud su elu ning armastus (tõenäoliselt ma ei hakka mitte midagi ega kedagi kunagi rohkem armastama), siis ei saa ilma valu ja pisarateta. 

Sul ei pea olema palju. Ole tänulik, et sul on kodu ja et saad kõndida, et sul on olemas võimalus öelda välja, mida mõtled, et saad hingata, et sul on võimalus üleüldse elada. 

Samuti nautimine ning viimase võtmine. Ma ei näe asja tegemisel mõtet, kui sa seda tõsiselt ei võta ning sellesse ei panusta. Näiteks, mis mõte on kanda oma spordiklubi dressi kõikjal, kuid trennis mitte käia? Sul on olemas võimalus käia trennis ning tegeleda sellega, mida tahad/armastad.

Teine asi on muidugi kui põhjus millegi tegemiseks pole sina ise. Üha enam on just tüdrukute jalgpallis olukord, kus tullakse trenni, et kas meeldida poistele või äge tunduda. Minu arvates pole asjal mõtet, kui sa südamega ei tee ning ise ei armasta seda, mida sa teed. Kõige naljakam on asja juures see, et jäetakse massiliselt trenne vahele ning trennis olles ei pingutata ning hiljem, kui mänguaega saadakse vähe halatakse, et treener on halb ning ei anna võimalust mängida. 

Mina näiteks alustasin koos väga edasijõudnutega ning see andis mulle motivatsiooni ning samuti sõelus selline treening välja tõelised soovijad ning niisama tulijad. Ma ei taha öelda, et jalgpalli ei tohiks tulla, kuid kindel on see, et sind ei võeta tiimi omaks vanade egijate poolt, kui sa ei suuda näidata, et tahad päriselt ka tegeleda. 

Kogu selle jutu mõte on see, et minul kui vigastatul on väga raske vaadata, kuidas kõik lasevad oma võimalused luhta. 5kuud tagasi kukkus mu maailm igas mõttes kokku. Ma olin enne seda täielikult ähmi täis. Ma elasin ja hingasin jalgpalli. Algul oli juttu kolme päevasest pausist, seejärel kolme nädala ning kolme kuu pikkusest pausist. Praegu ma loodan, et treeningpaus ei veni pikemaks kui pool aastat. Mängupausi kohta ei oska keegi mulle midagi öelda, kuid on ilmselge, et hooaja alguses ma väljakule ei lähe. 

Trenni minnes ma ise muutun muidugi ka õnnelikumaks, kuid kõige rohkem muudab see mu lähedasi. Nad kõik on kannatanud koos minuga ning näevad, et ma pole õnnelik ning naeran vähem.

Ma usun, et kõik saab korda. 

Naudi ja tee hingega kuni sul võimalik on, sest me keegi ei tea, mida tulevik toob. Samuti ei tasu lükata kaugusesse asjade tegemist, tuleb võtta kätte ning teha, sest sa kunagi ei tea millal on su viimane äev või millal sa kedagi viimast korda näed :)