Operatsioon ja tagajärjed

by - January 02, 2016

Operatsioon oli mul kolmapäeval. Tahtsin kohe kirjutada aga oli palju mässamist põlvega. 

Operatsioon oli nagu varem ka öeldud kolmapäeval. Haiglasse kohale pidin paar tundi varem minema. Kõik algas kabinetis, kus mõõdeti vererõhku ning kehatemperatuuri. Sealt sain haiglariided ning mind juhatati palatisse. Palatis pidin ootama algul arsti ning seejärel ka operatsiooni. Arst tuli umbes pool tundi enne operatsiooni ning seletas, mis toimuma hakkab ning tegi ka nalja. Veidi aega peale tema lahkumist tuli palatisse õde, kes mu operatsiooniblokki juhatas. Seal opile ja järgmine hetk olin juba ärkamispalatis. Seal pidin olema kuni tilguti tühjaks saab. Järgnes ratastooliga sõit palatisse ning karkude saamine. Peagi oli palatis mu arst, kes seletas taastusravi, jagas soovitusi ning õpetas karkudega käima. Peale seda sain koju.

Nüüd on käes kolmas päev peale oppi. Esimene päev peale oppi oli kõige hullem. Kogu mu keha valutas, põlv valutas ja liikumine oli ülimalt keeruline, sest põlv ei kõverdu ega sirgu eriti. Enamuse ajast veedan voodis. Liikumine on võimalik vaid karkudel ning seegi on keeruline.
Täna sai ka sidemeid vahetatud ning nägin esimest korda oma haavu. Neli auku põlves pole paha.

Mu peas toimus samuti palju muudatusi. Muudatused toimusid juba kolmapäeval, kui palatis operatsiooni ootasin. Ma võisin varem öelda, et olen lahti lasknud jalgpallist (mängijana), aga seal ma sain aru, et ma polnud seda teinud. Lõplikult vabaks lasin seal, kui sain aru, mis mind ees ootab. Kogu see põlve jamade seeria, mis on kestnud juba umbes  3.5 kuud, on olnud nii ränk, et ma tunnen juba, et rohkem ma seda läbi elada ei suuda. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See pani mind mõtlema, kas üldse tahan kunagi veel mängida. Treeneri ja kohtuniku litsentsi saan ju teha ja pealtvaatajaks (loe: fänniks) jään ju elu lõpuni. Esimesed kaks päeva peale operatsiooni tundisn, et nüüd ongi kõik ja ma rohkem ei mängi, sest ma ei taha, et midagi juhtuks. Täna on juba kergem ja parem ning nüüd on tulnud juba lootus, et veel mängin. Ma väga loodan, et mul jätkub jaksu, et veel mängida ja tegeleda ja olla.

Kogu see põlve jama on mulle õpetanud väga tähtsa asja: Tuleb elada hetkes ning tuleb olla asjas, mida sa teed ning alati tuleb teha õiget asja, õige põhjusega, sest muidu ei tule midagi välja. Samuti ka seda, et ei tohi minna uhkeks ja ülbeks. 
Edu ja õnn on kinni mõtetes. Isegi need mõtted, mida mõtled enda arvates salaja on nähtavad. Need mõtted mõjutavad su tegusid ning elu. Nende mõtete pärast olen mina olukorras, kus ei saa tegeleda oma suurima armastusega. Ma sain selle teadmise kahjuks väga karmil viisil, kuid kõik ei pea saama teada raskel viisil. Võiks õppida teiste vigadest,  Kui võtaksime iga päev ühe hetke, et mõelda oma mõtetele ning kui need meile ei meeldi muudaksime neid, oleksime palju õnnelikumad.






You May Also Like

0 kommentaari

Anna mulle julgelt teada, mida arvad! :)