Vigastuse ABC // Minu kogemused

by - June 21, 2016

Vigastused on spordis kindel osa, kui alustad spordiga, siis pead teadma, et tõenäoliselt neid vigastusi ka tuleb. Iseasi on muidugi see, kui suured vigastused ja kui tihti need Sul tulevad. Mõnel läheb õnneks, mõnel mitte.
Selles postituses üritan ma veidi juhendada ja õpetada oma kogemuse pealt, ehk see aitab kedagi.


Kui oled juba vigastatud, siis proovi kasutada neid viite punkti minu puhul see aitaks:

1. KUULA OMA KEHA

Kõige esimene ja kõige olulisem punkt. Vigastuse ajal ei maksa kuulata treenereid ning trennikaaslasi, kes Sind koguaeg tagasi ootavad. Nende eesmärk on Sind ruttu tagasi tegutsema saada mitte see, et sul vigastus täielikult ära paraneks. Kuula oma keha mitte teisi inimesi!!
Vigastuse ajal on vaja kuulata oma keha (sellega seoses ka arste ja füsioterapeute, kes sind aitavad), sest see on ainus viis tagasi spordi juurde jõuda. Ei ole mõtet ennast üle koormata igasuguste lubadustega. Anna oma kehale aega.
Mina usun, et iga asi juhtub põhjusega ehk kui sul tekib vigastus, siis sa võiksid mõelda, miks see Sulle endale hea on. Võta rahulikult aeg maha ning ära isegi mõtle oma trennide peale. Püüa aru saada, miks sul vigastus tuli ning mida su keha sulle sellega öelda tahab.

"Keha näitab meile asju, mida mõistus ei taha või ei suuda mõista"


2. ÄRA SEA EESMÄRKE

Üks hullemaid asju, mida saad vigastuse ajal teha, on eesmärkide seadmine. Mina tegin selle vea ja hakkasin juba operatsiooni järgsel päeval mõtlema, millal mängin ja kuidas ja kus jne. Kohe seadsin eesmärgi, et üritan hooaja alguseks juba korras olla. See on võibolla tore ja motiveeriv aga see ei ole hea. Kui oled päriselt ka vigastusega väljas, siis kunagi ei tea, millal ja kas sa üldse korda saad.
Miks on see halb? See on halb, sest sa kunagi ei tea millal sa tegelikult saad korda ning kui see aeg koguaeg edasi lükkub oled sa pettunud ja kurb jne. Vigastuse tõttu on sul juba niigi palju kurbust ning masendust niiet seda ei pea ise juurde tekitama. Püüa olla neutraalne ning siis teeb iga väiksemgi edusamm sulle rõõmu.
Kui sead eesmärke ning need ei täitu on tagajärjeks mõtted, et ma enam ei tahagi uuesti mängida.
Lihtsam on neutraalselt lihtsalt heade ja positiivsete mõtetega minna vastu kõigele, mis tuleb.


3. LEIA KEEGI TORE JA USALDUSVÄÄRNE

Väga oluline on, et saaksid kellegiga rääkida. Rääkida oma vigastusest ning mõtetest, kuid samuti ka üleüldistest maailma asjadest. Kui vigastus su liikumist ei sega, siis saad temaga ka käia nt kinos vms. See on ülimalt oluline, sest sellel hetkel on vaja kedagi, kellega koos tunneksid end iseendana. Kindlasti ei tohiks ta sind koguaeg kohelda nagu vigastatut, sest see tekitab invaliidi tunde. Pole tore.
Minul oli nii, et kõik koguaeg kohtlesid mind nagu invaliidi või 2-aastast. Selline käitumine tuletas mulle koguaeg vigastust meelde. Igal pool, kus käisin tuli tänu inimeste käitumisele mu vigastus aina meelde. Lõpuks võibki tekkida depressioon ning enam ei tahagi kuskil käia ega olla.


4. KIRJUTA PÄEVIKUT

Päevikut kirjuta iga päev ning kirjuta sinna, kuidas su vigastus on, millised on su mõtted jne. Esiteks aitab see sul endal jälgida, kuidas sa toime tuled vigastusega, kuid kui see ükskord läbi on, siis on sul kunagi viie aasta pärast hea lugeda, mida sa tundsid. Samuti aitab see sul meenutada, mida sa läbi elama pidid ning see oleks kui meeldetuletus enda hoidmiseks, et rohkem sellisesse olukorda sattuma ei peaks.
Selle abil on sul lihtsam ka arstidega oma taastumisprotsessi jälgida, sest kui kirjutad üles, siis ei lähe meelest ning saad neile täpsel öelda millal ja kuidas oli.
Seda päevikut ei pea sa kellegile teisele näitama. See on sinu enda oma, sinu enda mõtetega ning ainult sinu jaoks.


5. LOE TEISTE LUGUSID

Mind aitas väga, kui lugesin inimeste blogisid ning artikkleid, kes on ise läbi elanud vigastuse. Eriti tore oli minul lugeda muidugi põlvevigastusega seonduvat, sest see oli julgustav ning motiveeriv, et see kõik saab läbi ning ma tulen sellest välja.
Samuti on väga hea, kui saad rääkida kellegiga, kes on sama vigastuse üle elanud või kes on praegu selle vigastuse küüsis. See annab tunde, et sa pole üksi ning et see kõik on läbitav.
Kõige toredam vist oligi see, kui nägin või lugesin, et kellegl on veel sarnane jama olnud. See tekitab tunde, et ma pole ainus ning selliseid asju juhtub koguaeg.






You May Also Like

0 kommentaari

Anna mulle julgelt teada, mida arvad! :)