Nonii, taaskord olen ma leidnud oma tee siia. Hooaeg on läbi saanud ning peagi on lõppemas ka see minule väga huvitav ning õpetlik aasta. 
Viimasel ajal olen aina tihemini mõelnd taaskord siia kirjutama hakkamisele. Veidi mõtlesin ka, miks ma pole nii kaua midagi kirjutanud. Jäin mõtlema ning tõenäoliselt on põhjuseks see, et ma ei osanud midagi kirjutada. Ma ei osanud neil hetkedel midagi öelda toimuva kohta. Nüüd mõtlesin, et võiks. Arvan, et hakkan siia nüüd üsna tihti uusi postitusi kirjutama, kuid eks näis kuidas sellega läheb.
Ühesõnaga on mul hea meel, et olen taaskord kirjutamas.

Viimane postitus siin blogis oli 21. juuni. Tookord olin juba trennides. Põlv pidas kenasti vastu, kuid julgust polnud veel. Ma usun, et võiksin rääkida, mis toimus ja kuidas mu keha sellele kõigele on vastu pidanud.

Ehksiis, see hooaeg. Eelmise aasta septembris läks mu põlv esimest korda nö katki ning operatsioon oli eelmise aasta detsembris. Pallitrenni tulin tagasi selle aasta mais. Alguses oli raske. Tiimis ning klubis olid toimunud väga suured muudatused ja see nõudis juba kohanemist, lisaks veel põlv. Põlv, mis oli üsna niru. Esimesed trennid ei teinud ma põhimõtteliselt mitte midagi kaasa. Trenni lõpus mängides olin samuti väravas ja üritasin võimalikul vähe midagi teha. Ma kartsin tohutult. Käisin esimese kuu lõpuni nii, et peale igat trenni nutsin kodus ja lubasin, et lõpetan ära. Ma ei olnud harjunud sellega, et pean end tagasi hoidma. Ma arvasin, et ei suuda enam kunagi mängida.
Kuid, esimene kuu sai läbi ning hakkas kergem. Juba julgesin teha kaasa korralikult jne. Terve juuni kuu tegelesin sellega, et taaskord platsile naasta. Kooli polnud ehk jooksin kogu aja jõusaali ja trennide vahel. Ma õppisin oma keha tundma. Ma andsin endast kõik. Ma polnud kunagi varem midagi nii väga soovinud, kui tookord soovisin tagasi mängima.
Eratrennid ja harjutused, kõik tasusid ära. Juuli alguses, kui oli liigas suvepaus otsustasime treeneriga, et on õige aeg taaskord proovida. Ma tundsin, et olen valmis. Niisiis 21. juuli oli minu tähtpäev. Ma olin tagasi. Esimene mäng oli koduses U17 liigas. Ma olin tohutult õnnelik. Olin seda nii-nii kaua oodanud. Järgmisena olin väljakul juba naiste meistriliigas. Mõlemad mängud põhikoosseisus ning täismängud. Praegu järele mõeldes oli vist jah veidi rutakas see algus, kuid tol hetkel ma seda ei märganud, sest ma olin nii õnnelik. Sain isegi U16 koondise kutse, juba peale esimest mängu. Kogu suvi kulus mul jalgpallile.
Minust sai põhimängija U17 liigas ja üsna tihti sain ka naiskonnas mängida. Kokkuvõtteks jäi sel hooajal mu arvele 14 mängu (7 mängu naiskonnas ja 7 mängu U17 liigas) ja 1009 mänguminutit.
Üllataval kombel, ei andnud mu põlv väga tunda. Paar trenni olen muidugi valesti astunud ja korra on valus, kuid puhkan ning see läheb üle. Ma olen kohutavalt tänulik, et mul nii läinud on.
Uuel hooajal puhuvad meil klubis uued tuuled ning ma väga ootan seda, et näha, mis toimuma hakkab. Praegu teen kõvasti trenni ning loodan uuel aastal veel paremas vormis olla ja ehk ka koondiseni välja jõuda. Eesmärgid on mul kõrgel, kuid kindlasti ei unusta ma ära oma põlve, kellest kõik hetkel sõltub. Loodan, et edaspidi saame temaga hästi läbi ning probleeme ei teki.
Lisan mõne pildi ka :)

Lisaks sellele, et mängisin ning üritasin väravaid ära hoida, käisin väljakul ka õigusemõistjana. See oli mu esimene hooaeg kohtunikuna. Ma armusin täielikult sellesse ametisse. See on mulle nii palju juurde andnud. Ma olen tohutult õnnelik, et läksin tookord kursustele ja hakkasin pihta.
Järgmine aasta uuesti ning veel paremini. Sel hooajal jäi mu arvele 44 mängu kohtunikuna. Järgmise aasta eesmärk on vähemalt 50. Loodan, et tuleb veel rohkem.

Ühesõnaga jäin ma üsna rahule selle hooaja ning aastaga. Ma olen nii palju arenenud ja nii palju õppinud. Aasta läks nagu ameerika mägedel - üles-alla. Mina olen rahul.