Tervis

Mul on tükk aega tervisega kõik korras olnud. Pole õnneks olnud valusid ega tõsiseid haigusi. Nüüd, kui käes on uus aasta, siis on mul umbes nädala jooksul kaks tõsist jama olnud. Eelmisel nädalal oli mul tõsiseid probleeme seljaga, kuid õnneks need on vaikselt taandunud. 

Sel nädalal on elu mu teele saatnud probleemi põlvega. Nimelt on probleem mu nö terve põlvega, mida pole opereeritud. Valu nagu sellist pole, kuid põlv on paistes. Ma ei tea veel kuidas sellega läheb, aga hetkel annan jalale puhkust. Trennid ja turniirid on sellel nädalal kindlasti välistatud. Ma ise arvan, et keha soovib puhkust, sest viimasel ajal on mu graafik turniiride ja trennide osas üsna tihe olnud. Palju turniire, kus on palju mänge ja kus ma saan üsna palju mänguaega. Annan jalale puhkust ja vaatan kuidas on, kui parem pole, siis tuleb pöörduda kuskile.

Koondis

Lisaks valudele on elu suutnud mind uuel aastal ka positiivselt üllatada. Nimelt sain ma nädalavahetusel kutse neidude U17 koondise aasta esimesele treeningule, mis toimub juba järgmise nädala pühapäeval. Ma olen äärmiselt uhke ja tänulik selle eest ja väga loodan, et saan kogunemisele minna ning endast parima anda. Järjekordne unistus mille täitumise poole olen suurt sammu tegemas. Eksnäis kuidas sellega läheb, sest kõige olulisem on see, et oleksin terve. Kui ma olen katki, siis ilmselgelt ei saa ma mängida. Niiet loodame parimat. :)

Suured valikud

Samuti on suured muutused toimumas ka klubis. On palju probleeme ning muutusi. Enam pole ma kindel, kas see teeb mind õnnelikuks, mis praegu on. Ma ei tea. 

On valik vahetada klubi, kuid see tooks kaasa suured sehkendused ja muutused. Peaksin tegema valiku, kuhu minna. Peaksin saama kokkuleppele ülemineku osas jne. Kõige suurem probleem oleks vast see, et ma kardan teha valet otsust. Äkki ma olen liiga paranoiline? Äkki asi pole tegelikult nii hull? Äkki ma olen lihtsalt liiga kinni enda ideaalides? Äkki on uus klubi veel hullem? Kõik need 'äkkid' käivad mu peast läbi igal korral, kui mõtlen klubivahetusele. Ma peaks olema 100% kindel oma soovis, kuid hetkel ma seda pole. See tähendab, et on liiga vara. Miski hoiab mind veel kinni. Ma ei tea kas see on lootus, mälestused või kohusetunne. Ma ei oska veel seda otsust teha ja nagu kõik mulle on öelnud, siis ma ei tohiks kiirustada selliste otsustega. Nii see on.

Teine valik on jääda siia. See tundub mõnel hetkel ainuõige. Mul oleks võimalus mängida ja saada mänguaega. Mul on siin kõik tuttav. Sel juhul peaks muutus toimuma mu peas. Ma peaks muutma oma suhtumist ning võibolla ka iseennast. Ma peaksin kustutama oma peast kõik, mis varem toimunud on ja mõtlema vaid tulevikule. See on raske ja keeruline, kuid see on üks mu peamistest valikutest hetkel. Praegu treenin ikka siin samas ja keskendun hooaja ettevalmistusega samas klubis. Võib öelda, et praegu ma ei puikle kuskile, vaid lihtsalt lähen vooluga kaasa ja vaatan, mis elul mulle pakkuda on. Hetkel tundub see küll ainuõige.

Kolmas valik, mis on ilmselgelt kõige lihtsam on alla andmine. See tähendaks seda, et ma paneks putsad kappi ja keskenduks millegile muule. Hetkel on mul ju võimalus veel olla kohtunik ning sellega kaugele jõuda ja samuti käiksin ma jalkat ikkagi vaatamas, ehksiis jalgpall ei kaoks mu elust mitte kuhugi. Lihtsalt enam mul poleks trenne ja mänge.

See on üks mu valikutest, kuid ma ei ole allaandja ja see ei tundu üldse õige. Ma arvan, et ma ei suudaks nii. Praegu on mul nii, et kui ühel päeval trenni pole, siis ma ei tea mida oma eluga teha. Ma ei oska enam teisiti. Ma olen mitu-mitu aastat elanud ja hinganud jalgpalli. Jalgpall on mu jaoks alati olemas olnud ja ma võin julgelt öelda, et suure enamuse asju oma elus olen ma õppinud jalgpalliga. Jutt ei käi füüsilistest oskustest, vaid selles mis on mu peas. Kõik teadmised ja tunded. Mu elu ei oleks sama, kui ma 10-11 aastase tüdrukuna poleks tol septembrikuu õhtul seadnud sammud Nõmmele ja trenni tulnud. Ma olen iga päev nii tänulik selle eest, et mulle on antud jalgpall. See täidab mu südant ja paneb mu naerma päevadel, mil naermine on viimane asi mida teha sooviksin. Ma armastan jalgpalli. Ma armastan jalgpalli üle kõige. Nii see lihtsalt on. Ma ei armasta mitte midagi ega kedagi mitte kunagi rohkem, kui ma armastan jalgpalli. See on tõde ja see on see, mida mina oma sisimas tunnen. Seepärast on esimesed kaks valikut kindlasti tõenäolisemad, kui see viimane. 

Lõppsõna

Tänu sellele postitusele sain ma enda jaoks selgeks ühe kõige olulisema asja: Ma armastan jalgpalli ja mitte keegi ei saa seda minu jaoks ära rikkuda. Nii see on. Jalgpall on ja jääb samaks (okeiokei, vahel tehakse reeglimuudatusi, aga põhi jääb ikka samaks). Tiimid, treenerid ja mängijad on kõik erinevad, kuid jalgpall on sama. Jah, võib muuta formatsiooni või koosseisu, kuid mängime ikka jalgpalli. 

See oli see, millest ma pidin aru saama. See on see teadmine ja arusaam milleni ma pidin ise jõudma, et see lõpikult mulle kohale jõuaks. Elus nii ongi, me tegelikult ei mõista enne, kui me seda ise kogeme. 

Lõppu panen ühe pildi Aastalõputurniiri naiste meistriliiga turniirilt, mis toimus 30.12.16