Esimene kolmanda liiga mäng // KUS ON LIPP?!

by - June 16, 2016

Eile sain ma astuda sammu kõrgemale ehk neljanda liiga abikohtunikust kolmanda liiga omale.  Kuigi vahe on vaid liiga numbris ning mängupilt on üpris sarnane olin ma ikkagi uhke.

Kõik algas taaskord üllatunud pilkude ning viidetega, sest ilmselgelt pole harjutud naiskohtunikega. Seekord olin teine abikohtunik ehk vahetustega ma jamama ei pidanud.
Üldiselt läks täitsa okeilt ma usun, kuigi lõi välja jällegi minu tobe harjumus näidata vastupidist kõikide teiste arvamustele. Peakohtunik arvas, et on mustade pall (loomulikult arvasid mustad ka sama), kuid mina olin kindel, et oli vahepeal ka musta mängija puude niisiis näitasin, et on valgete pall. Loomulikult oli kuulda mustade pahameelt, kuid mul on tobe komme jonnakalt oma otsusele kindlaks jääda ning veidi ka ignoreerida seda, mida mulle öeldakse. Ehksiis pall jäi valgetele ning mustad mängijad vihkasid mind veel rohkem.

Esimest korda juhtus mul ka mängul tagantjärgi vaadates üsna naljakas intsident. Nimelt põhimõtteliselt kohe mängu alguses nii umbes viiendal minutil pidin näitama esimest auti. Kui hakkasin auti näitama avastasin, et käes oli mul vaid pulk. Lipp ise oli pulga otsast ära tulnud. Alguses oli päris jube, korjasin kiirelt lipu üles ja panin pulga ptsa tagasi ning näitasin auti. Peale auti liikus mäng teisele poole niiet sain tegeleda oma lipuga. Peagi avastasin, et lipu otsas olnud jublakas, mis lippu kinni hoidis oli ära kukkunud. Kohe ma seda jublakat ei leidnud ka ehksiis pidin hoidma lippu käega varda otsas kinni. Terve esimese poolaja oli mul mõtteis, et korjan selle jublaka kohe poolajal üles, kuid kui kõlas esimese poolaja lõpuvile ei leidnud ma seda. Polnud midagi teha, tuli ka teine poolaeg lippu käega kinni hoida. Vahepeal oli endal juba nii naljakas mõelda, et ma polnud selle peale tulnudki enne mängu lipp üle vaadata. Nüüd pidin olema põhimõtteliselt terve mängu katkise lipuga, mida käega kinni hoidsin, sest muidu oleks see lihtsalt ära lennanud või kukkunud (tuule tõttu pakun, et pigem lennanud). Peale mängu läksin jublakat pimeduses otsima. Loomulikult oli musta värvi jublakas mulla peal ehksiis ma otsisin seda üpris kaua, kuid lõppes nagu muinasjutt hea lõpuga, et leidsin oma vajaliku jublaka üles.

Siit õpetus kohtunikele: Alati kontrolli oma lippu enne mängu algust! :D

Tegemist oli mänguga, mis toimus hilistel õhtutundidel (avavile oli 20:30), see tähendas, et hiljemalt teisel poolajal oli juba hämar. Ja selline hämarus on minu arvates kõige hullem. Liiga valge, et panna põlema tuled, kuid liiga pime, et normaalselt näha. Loomulikult pidin jälgima suluseisu, mis oli päris keeruline, eriti siis, kui küsiti minult, mis numbriga mängija suluseisu ära kattis. Loomulikult ei näinud ma sellises pimeduses numbrit (ma kahtlen kas oleksin valgeski seda näinud), sest mängija oli täiesti teises ääres ning musta värvi särgis. Pidin viipama käega mängija poole, kes suluseisus ära kattis. Mängija, kes minult küsis muidugi muigas sellise vastuse peale, kuid ma ise olin uhke, et üldse värve eristasin ning suluseisu piiripeal viibinud mängijat ei karistanud (see oleks olnud äärmiselt ebaaus).

Mulle endale meeldis, kuidas kõik mängijad olid enda arvates tõelised eksperdid ning iga asi mida me brigaadiga tegime, oli kellegi jaoks vale. Niisuurt ning valjut tagasisidet pole mul üheski mängus olnud. Küll süüdistati kohtunikke oma kaotuses, siis üle löödud pealelöögis jne.
Treenerid olid ka ikka südamega asja juures. Küll saadeti oma mehi verbaalselt igale poole ning järgmisel hetkel olime tule all juba meie - kohtunikud. Nii palju nii värvikaid väljendeid, kui ühe kolmanda liiga tiimi treener eile kasutas polnud ma kunagi varem kuulnud. Mõnigi oli nii tobe, et pani mind ennast ka muigama.

Kõige rohkem õppisin sellest mängust, et veidi nalja peab saama ning tuleb olla endas nii kindel, et keegi ei saa sind mõjutada. Samuti saab lipu üle kontrollimine suureks osaks minu mängu eelsest ettevalmistumisest.

Kõik teised kohtunikud ka, KONTROLLIGE OMA LIPP ÜLE!
See oli üpris naljakas ning piinlik situatsioon, millesse ma enam sattuda ei soovi. Uskuge mind, lihtsam on enne mängu lipp üle kontrollida, kui mängu ajal hakata jublakatega jändama.

Järgmised mängud abikohtunikuna on mul nüüd naiste liiga ehk on palju vähem vastu rääkimist ning sõimamist (sõimamist nii oma mängijate vahel, kui ka vastasmängijate ning kohtunike ja treenerite sõimamist).
Ootan huviga, sest saan olla esimest korda naiste meistriliigas kohtunik ning samuti saan olla osaks täiesti naisbrigaadist.





You May Also Like

0 kommentaari

Anna mulle julgelt teada, mida arvad! :)