Järjekordne postitus mu sammudest kohtunikuna aga seekord siiski veidi teises valguses. Nimelt kavatsen selle postituse kirjutada Eesti neljanda liiga teemal (neljas liiga on eestis meeste jalgpalli tugevuselt viimane liiga, vahetult enne rahvaliigat).
Värsketel kohtunikel nagu ikka on kombeks alustada noorte liigadest ning neljandast liigast. Mina pole amuti mingi erand ehk oma tegemised kohtunikuna toimuvad mul neljandas ning noorte liigas.
Neljas liiga on minule olnud samuti üpris uudne kogemus, sest Premium liigas palliva klubi kasvandikuna pole ma teisest liigast madalamate liigade tiimide ning mängudega kokku puutunud. Ootusi ma endale enne esimest mängu abikohtunikuna neljandas liigas ei seadnud. Peamine asi millele enne mängu mõtlesin oli see, et üritan jääda elama ning näha ära suluseisud. See, mis tegelikult toimub/toimus oli täielik üllatus ning uudis minule. Sellist asja poleks ma oodanud.
Minu kõik toredad mängud kohtunikuna on alanud ikka valvelauast garderoobi võtme küsimisega. Iga kord olen näinud erinevatel inimestel üht ja sama reaktsiooni, kui lähen ja ütlen, et olen mängul kohtunik. Kõigepealt vaadatakse mulle lolli näoga otsa ning kui täpsustan, et olen jalgpalli kohtunik, siis on vastus umbes: "Issakene, sina ka või? Noor neiu ja selline amet" Alles peale enamvähem sellist reaktsiooni saan kätte garderoobi võtme.
Kui vorm seljas ning brigaadiga läheme väljakut üle vaatama ning sooja tegema saan näha taaskord üllatunud pilke. Sammudes väljakule ning mõnikord ka protokollidega jamades vaatavad kõik mind üllatunult. Ilmselgelt ei olda harjunud naiskohtunikega ning arvestades seda, et olen üpris noor, siis on üllatunud pilgud põhjendatud.
Neljandas liigas on igapäevane, et mängijad jäävad mängule hiljaks (eriti laupäeva hommikuti) ning protokolle pole ja pallid on pidevalt kadunud või liiga tühjad. Samuti on see olemuselt muidugi palju nahaalsem ning jõulisem. Esimesel mängul nägin juba verd ning pisaraid. Vigastusohtikke olukordi on väga palju, sest pidevalt tõuseb kellegi jalg teisele näkku või liigub täie jõuga täpselt jalgadesse. Alguses olin täiesti shokis, sest ma polnud üldse harjunud sellise mänguga, kuid hiljem harjusin juba.
Veel üks iseärasusi on pallist mööda löömine või valele poole selle löömine. See kõlab naljakalt, kuid see on tõsi. See on üks peamisi põhjuseid, mis teeb neljanda liiga joonepeal olemise eriti piinarikkaks. Pall liigub kiirelt ning lohakalt ühelt poolelt teisele ning suluseisu muidugi ründajad ei vaata. Kui lõpuks olengi kindel, et ründaja oli suluseisus ning tõstan lipu on ründaja vihane, et ta lubava olukorra ära võtan, kuigi oli ilmselge suluseis ning isegi ta tiimikaaslased said aru. Sellises olukorras olen ma isegi peaaegu peksa saanud.
Kui ma siin olen neljandast liigast võibolla veidi negatiivse noodiga kirjutanud, siis kindlasti pole see üdini jube ja negatiivne. Võin julgelt öelda, et mulle isegi meeldib see. Mängijad tiimis on kõik omavahel head sõbrad, nad ei võta seda mängu tööna, vaid pigem just lõbuna ning ka kohtunikesse suhtutakse üsna hästi (see mõndade eranditega). Mängijate vanus on ka nii erinev. On mängijaid, kes on vanuses u 40-50 ning siis on 15-16 aastaseid noori poisse ka.
Väravate osas võin öelda kindlalt, et olen oma väheste mängude jooksul üsna palju väravaid näinudning vähemalt pooled neist olid ülimalt ilusad ning effektsed.
Ühesõnaga mulle on neljas liiga väga meeldima hakanud ning isegi kui ma kunagi ei peaks seal enam kohtunik olema, lähen ja vaatan mõnda mängu ikkagi.
Soovitan ka kõigil teistel!
Värsketel kohtunikel nagu ikka on kombeks alustada noorte liigadest ning neljandast liigast. Mina pole amuti mingi erand ehk oma tegemised kohtunikuna toimuvad mul neljandas ning noorte liigas.
Neljas liiga on minule olnud samuti üpris uudne kogemus, sest Premium liigas palliva klubi kasvandikuna pole ma teisest liigast madalamate liigade tiimide ning mängudega kokku puutunud. Ootusi ma endale enne esimest mängu abikohtunikuna neljandas liigas ei seadnud. Peamine asi millele enne mängu mõtlesin oli see, et üritan jääda elama ning näha ära suluseisud. See, mis tegelikult toimub/toimus oli täielik üllatus ning uudis minule. Sellist asja poleks ma oodanud.
Minu kõik toredad mängud kohtunikuna on alanud ikka valvelauast garderoobi võtme küsimisega. Iga kord olen näinud erinevatel inimestel üht ja sama reaktsiooni, kui lähen ja ütlen, et olen mängul kohtunik. Kõigepealt vaadatakse mulle lolli näoga otsa ning kui täpsustan, et olen jalgpalli kohtunik, siis on vastus umbes: "Issakene, sina ka või? Noor neiu ja selline amet" Alles peale enamvähem sellist reaktsiooni saan kätte garderoobi võtme.
Kui vorm seljas ning brigaadiga läheme väljakut üle vaatama ning sooja tegema saan näha taaskord üllatunud pilke. Sammudes väljakule ning mõnikord ka protokollidega jamades vaatavad kõik mind üllatunult. Ilmselgelt ei olda harjunud naiskohtunikega ning arvestades seda, et olen üpris noor, siis on üllatunud pilgud põhjendatud.
Veel üks iseärasusi on pallist mööda löömine või valele poole selle löömine. See kõlab naljakalt, kuid see on tõsi. See on üks peamisi põhjuseid, mis teeb neljanda liiga joonepeal olemise eriti piinarikkaks. Pall liigub kiirelt ning lohakalt ühelt poolelt teisele ning suluseisu muidugi ründajad ei vaata. Kui lõpuks olengi kindel, et ründaja oli suluseisus ning tõstan lipu on ründaja vihane, et ta lubava olukorra ära võtan, kuigi oli ilmselge suluseis ning isegi ta tiimikaaslased said aru. Sellises olukorras olen ma isegi peaaegu peksa saanud.
Kui ma siin olen neljandast liigast võibolla veidi negatiivse noodiga kirjutanud, siis kindlasti pole see üdini jube ja negatiivne. Võin julgelt öelda, et mulle isegi meeldib see. Mängijad tiimis on kõik omavahel head sõbrad, nad ei võta seda mängu tööna, vaid pigem just lõbuna ning ka kohtunikesse suhtutakse üsna hästi (see mõndade eranditega). Mängijate vanus on ka nii erinev. On mängijaid, kes on vanuses u 40-50 ning siis on 15-16 aastaseid noori poisse ka.
Väravate osas võin öelda kindlalt, et olen oma väheste mängude jooksul üsna palju väravaid näinudning vähemalt pooled neist olid ülimalt ilusad ning effektsed.
Ühesõnaga mulle on neljas liiga väga meeldima hakanud ning isegi kui ma kunagi ei peaks seal enam kohtunik olema, lähen ja vaatan mõnda mängu ikkagi.
Soovitan ka kõigil teistel!
