Neljapäeval olin esimest korda päris litsentsiga EMV kohtunik. Ma ei ütle, et ma täielikult läbi kukkusin, sest iseenesest otsused olid täiesti okeid aga no jah.

Loomulikult olin ma närvis. Olin isegi väga närvis, sest juhuslikult langesid väga paljud asjad kokku.
Ehksiis:
1. See oli mu esimene mäng.
2. Ma olin varem olnud vaid joonel.
3. Publikus istusid mulle väga paljud olulised inimesed.
4. Vastaste treener oli mu lemmik naistreener

Jah, just nimelt. Sa võid arvata, et teed litsentsi ära ja ongi kõik, aga tegelikkuses on litsentsi tegemine alles kõige algus. Litsents annab sulle jah kogu teoreetilise, kuid see ei anna sulle õiget positsiooni valikut, enesekindlust, kogemusi kõige väljaspool mängu toimuva korraldamisega ning protokolli täitmise oskust samuti mitte.

Ühesõnaga kogu lugu hakkas pihta juba kohe alguses, kui sain kätte protokollid ning uskuge mind see ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Vaatasin veidi aega seda protokolli ning esimene mõte oli "Mida ma nendega tegema pean?" peale riiete vahetust süvenesin veidi ning tundus, et saan aru enam-vähem. Mis siis ikka, läksin tegin soojendust ning kontrollisin palli üle. Seejäre kontrollisin kõik mängijad üle ning jooksime peale. Peale tervitust ning poole loosimist oligi aeg avavile anda. Esimestel minutitel tundus mäng mõlemalt poolt kinnine ning pigem püüti oma värav puhas hoida. Kahjuks või õnneks kohe peale seda mõtet löödi järjest 4 väravat nelja minuti jooksul! Neist kolm lõi üks ja see sama tüdruk kolmel järjestikusel minutil! See oli päris suur üllatus mulle. Kui arvasin, et torm on möödas eksisin ma rängalt. Saatuse tahtel JUST seitsmeteistkümnendal minutil tuli mul anda mu elu esimene penalt. Kaitsemängija puutus palli oma karistusalas käega ning oligi vaja penalt vilistada. Penalt muidugi realiseeriti ning esimene poolaeg lõppes viie löödud väravaga. Teine poolaeg midagi erilist ei toimunud (va see, et komistasin AINSA torbiku otsa ning löödi veel kaks väravat).

Mina seal punases kollase torbiku taustal, millele ma otsa jooksin.

Peale mängu pidin kõik protokolli kandma. Loomulikult kirjutasin ma lõppskoori alguses valesti ning ei teadnud kuidas märkida penaltist löödud värav ja samuti olin unustanud üle lugeda pealtvaatajad. Kui kõik takistused olid ületatud ning sain oma täidetud protokolli üle antud olin ma tegelikkuses rahul. Publikust öeldi mulle ka paar hea sõna ning päev oligi korras.

Hiljem analüüsides muidugi nägin ma kui kohutavalt halva positsioonivaliku ma olin teinud niisiis ma nägin, mida ma paremini pean tegema järgmisel mängul.

Kõige olulisem oli selle kõige juures minujaoks see, et ma sain tunda ennast normaalse ja võrdsena. Peale põlvevigastust on mul koguaeg mõttes põlv ning ma ei tunne ennast võrdsena, sest olen vigastatud. Enamus inimesi muidugi seda ei mõista aga seal mängus ununes mul kogu muu. Jah, võibolla on see ainult minul aga ma olen väsinud koguaeg põlvele mõtlemisest, igas olukorras tuleb silme ette pilt, mis siis oleks, kui mul praegu põlv jälle alt ära läheks. Enam ei ole küsimus kas mul läheb põlv alt ära, praegu on küsimus lihtsalt millal.


Järgmine kord olen ma joonel järgmine laupäev IV meeste liiga mängul ning peakotunik juba järgmine pühapäev U13 tüdrukute turniiril. Kindlasti kavatsen ma vigadest õppida ning äkki tuleb juba paremini välja.