Pole päris pikka aega kirjutanud. Täpsemalt öeldes peaaegu neli nädalat - operatsiooni päevast saati. Jah, minu operatsionist on tõesti möödas peaaegu kuu aega.

Esimene nädal oli jube raske. Esimestel päevadel olid valud väga tugevad ning ükski valuvaigisti neid vaigistada ei suutnud. Seetõttu püsisin esimesed päevad voodis ning magasin, sest magades polnud valu tunda. Umbes neljandal päeval peale operatsiooni tekkis tunne, et nüüd hakkab paremaks minema. Valud andisid järgi ning enesetunne muutus palju paremaks. Teisel nädalal suutsin isegi kodust väljas käia. Käisin mängudel ja ka esimesel septembril koolis.
Neljandal septembril sai üks etapp läbi ning niidid võeti põlvest välja. Ühtlasi käisin tol päeval ka esimest korda füsioterapeudi juures ning sain esimesed harjutused ja juhised. Ning juba viiendal septembril, kui operatsioonist oli möödas täpselt kaks nädalalt, seadsin karkudel sammud koolimaja poole. Esimesed poolteist nädalat käisingi karkudega koolis ning kusjuures ei puudunud ma mitte ühestki tunnist.
Nüüd olen juba umbes pool nädalat käinud vaikselt ja rahulikult ilma karkudeta. Täna käisin ka füsioterapeudi juures ning tema oli progressi üle väga rõõmus ning ta sõnad olid "sel korral taastud lausa mürinal" Tegi tuju heaks küll ning ausalt öeldes tunnen end seekord selles olukorras palju kindlamalt. Olen kogenud kõike seda varem ning oskan ise tunnetada, kus on piir.

Edasi tegelen jala täiesti sirgu saamisega ning reielihaste tugevdamisega. Kuu aja pärast on järjekordne füsioterapeudi visiit ning siis hakkame tegelema juba hüpete ning kergete suunamuutustega. Olen väga rõõmus, et hetkel nii läheb. Nüüd on vaid oluline, et teeksin korralikult harjutusi ning et ma end üle ei pingutaks.


Veidi ka lähitulevikust. Nimelt osalen hetkel saalijalgpalli kohtuniku kursustel ning kavatsen korralikult litsentsi ära teha. See tähendaks seda, et kohe kui jooksma saan võin hakata mänge tegema.

Mängimise osas olen võtnud vastu otsuse, et tulevasel hooajal keskendun oma kehale, koolile ning kohtunikutööle. See tähendab, et tuleval hooajal mind tõenäoliselt väljakul pallimas ei näe. Midagi lubama ei hakka, kuid usun, et minu jaoks on nüüd kõik. Püüan edasi püüelda kohtunikuna ning samuti soovin alustada ka nooremate treenimisega, sest treeneritöö on alati mu üks unistusi olnud.

Eks nüüd näeb kuidas edasi läheb ning kuhu see elu mind viib. Üks on aga kindel, rohkem ma opilauale sattuda ei soovi.

Lõppu pilt, kuidas käisin karkudel oma plikadele kaasa elamas.