Taaskord pole pikka aega kirjutanud. Vahepeal on palju juhtunud ning elu hakkab vaikselt rööpasse liikuma. Vist. Olen saanud end jalgpalliellu tagasi, kuid seda täielikku rõõmu pole. Järgnevalt kõigest lähemalt.
Oktoobris olin usin ning käisin saalijalgpalli kohtunike koolis. Tegin eksami ära ning olen nüüdsest täieõiguslik saalijalgpalli kohtunik. Detsembrikuu alguses sain füsioterapeudilt ametliku oa vaikselt sörkima hakata. Hakkasin vaikselt liigutama ja otsustasin umbes poole detsembri pealt, et täidan ära saalijalgpalli hõivatuse tabeli. Peatselt sain ka oma esimese saali määramise. Nii seadsingi ühel detsembrikuu pühapäeval sammud aruküla poole, kus toimus saalijalgpalli teise liiga mäng. Loomulikult olin ma kohutavalt närvis, sest saalijalgpalliga oli mul varasem kokkupuude 0. Ma ei mõistnud üldse mängu ja olin iga hetk valmis selja taga olevast suurest aknast alla hüppama.
Nagu arvata oli, siis sain mängijatelt korralikult puid alla, kuid õnneks oli mul esimene kohtunik kogenud ning tema aitas mind väga palju. Ma ei taha isegi mõelda sellele, mis oleks olnud, kui oleksin pidanud üksinda seda vilistama.
Mängu lõpuks jäin õnneks ellu ning mängijad olid ka sõbralikumad ja jagasid soovitusi ning sooje sõnu. Mängu lõpupoole sain juba mängust aru ning hakkasin ka liikumisele pihta saama. Sellegipoolest ütlesin endale peale mängu, et enne meeste saaliliigasse ma ei roni, kui olen vähemalt 20 mängu ära näinud ning julgen öelda, et saan mängust täielikult aru.
See saaliliiga mäng oli nagu avapauk mu kohtunikutöö algusele. Järgmisena sain kutse 16. detsembril SPIN programmi turniiri vilistama. Taaskord tuleb tõdeda, et olin väga närvis, sest olin ju pool aastat täiesti eemal. Rahustasin end mõttega, et kuskilt peab ju jälle alustama.
Turniiril mängiti kolmes erinevas grupis - 10-13 poisid, 14-17 poisid, 10-13 tüdrukud. Ühel ajal toimus 4 mängu, neljal erineval väljakul. Algul arvasin, et teen vaid tüdrukute mänge, sest olin brigaadis ainus neiu. Üllatus oli suur, kui sain teada, et esimene mäng on mul 14-17 poisid. Olin kindel, et mind süüakse seal elusalt, kuid tuleb tõdeda, et see oli mu turniiri parim mäng. Mängijad ja treenerid austasid mind ning suutsin end kehtestada.
Edasi tulid tüdrukute ja nooremate poiste mängud. Need läksid kui ameerika mäed. Kui üks läks hästi, siis teises sain treenerilt sõimata. Taaskord läks üks hästi ja siis sain mängijatelt sõimata. Korraks tõmbas peale mängu juhtmed kokku ning pea vajus norgu, kuid sain sellest üle ja läksin uuele mängule taaskord pea püsti. Üleüldiselt jäi turniirist selline veidi mõru maik. Ma olin sada protsenti kindel, et ma ei sobi peakohtunikuks ning olen maailma halvim peakohtunik.
Järgmine sündmus oli naiskohtunike hooaja lõpetamine. Selleks kogunesime kõik ühte restorani õhtust sööma. Oli väga tore taaskord (üle poole aasta) kõiki näha. Sain rääkida kõigiga ja see andis mulle julgust juurde.
Järgneval päeval toimus U13 ja U15 tüdrukute aastalõputurniir. Olin hallis juba varakult kohal, sest tahtsin end kurssi viia. Olin väga närvis. Õnneks polnud see nii hull. Kuna olin tüdrukutest vanem, siis nad austasid mind ja sain mängu manageerimisega hästi hakkama. Kaarte ma ei jaganud, sest ei näinud selleks vajadust. Mõnda hoiatasin suuliselt, kuid see oli ka kõik. Sellest turniirist jäi mulle positiivne tunne sisse. Olin väga rõõmus ja uhke enda üle.
Peale jõulupausi oli mul vaja teha ka naiste esi-ja teise liiga aastalõputurniir. Seda kartsin ma palju rohkem. Peamiselt sellepärast, et seal mängijad olid minust palju vanemad ning kõigi mängijate vastu olen ma ise mänginud (mõnedega olin mänginug isegi ühes tiimis). Õnneks sain kohtunikega kokkuleppele, et ma oma tiimi mänge tegema ei pea, sest see oleks väga imeliku mulje jätnud.
Tuleb tunnistada, et kartsin hullemat. Sain enda arvates täitsa okeilt hakkama ja jagasin ka kaks kollast kaarti. Paar apsu muidugi oli, kuid minu silmis ei olnud ükski neist mängu muutev niiet kõik oli korras.
Suureks üllatuseks tuli välja, et mina pidin vilistama finaali. Sellest tehti live-ülekanne ning sain ise pärast vaadata ka oma mängu. Olin taaskord jube närvis, kuid õnneks ei olnud mängus väga palju olukordi, kus sekkuma oleksin pidanud. Kui lõpusireen kõlas sain julgelt öelda, et 'jess, tehtud'.
Ka sellest turniirist jäi südamesse hea tunne. Olen iga mänguga aina enesekindlam ja see on hea.
Nüüd on järgmine turniir mind ees ootamas sel pühapäeval, kui vilistan Kehras naiste saalikarikaturniiri. Olen ärevil ning looulikult on närv sees, sest tegemist on ju saalijalgpalliga. Annan endast igatahes parima ja loodan, et läheb hästi.
Tänu sellele, et olen kohtunikuna tagasi, on mul nüüd taaskord elu joonele liikumas. Ma veel ei tea, kas see hooaeg mind mängijana näeb, kuid kohtunikuna kindlasti. Praegu käin jõusaalis ja teen jooksuharjutusi ning üritan saada tagasi vormi. Eksnäis kuhu mind see aasta viib.
Oktoobris olin usin ning käisin saalijalgpalli kohtunike koolis. Tegin eksami ära ning olen nüüdsest täieõiguslik saalijalgpalli kohtunik. Detsembrikuu alguses sain füsioterapeudilt ametliku oa vaikselt sörkima hakata. Hakkasin vaikselt liigutama ja otsustasin umbes poole detsembri pealt, et täidan ära saalijalgpalli hõivatuse tabeli. Peatselt sain ka oma esimese saali määramise. Nii seadsingi ühel detsembrikuu pühapäeval sammud aruküla poole, kus toimus saalijalgpalli teise liiga mäng. Loomulikult olin ma kohutavalt närvis, sest saalijalgpalliga oli mul varasem kokkupuude 0. Ma ei mõistnud üldse mängu ja olin iga hetk valmis selja taga olevast suurest aknast alla hüppama.
Nagu arvata oli, siis sain mängijatelt korralikult puid alla, kuid õnneks oli mul esimene kohtunik kogenud ning tema aitas mind väga palju. Ma ei taha isegi mõelda sellele, mis oleks olnud, kui oleksin pidanud üksinda seda vilistama.
Mängu lõpuks jäin õnneks ellu ning mängijad olid ka sõbralikumad ja jagasid soovitusi ning sooje sõnu. Mängu lõpupoole sain juba mängust aru ning hakkasin ka liikumisele pihta saama. Sellegipoolest ütlesin endale peale mängu, et enne meeste saaliliigasse ma ei roni, kui olen vähemalt 20 mängu ära näinud ning julgen öelda, et saan mängust täielikult aru.
See saaliliiga mäng oli nagu avapauk mu kohtunikutöö algusele. Järgmisena sain kutse 16. detsembril SPIN programmi turniiri vilistama. Taaskord tuleb tõdeda, et olin väga närvis, sest olin ju pool aastat täiesti eemal. Rahustasin end mõttega, et kuskilt peab ju jälle alustama.
Turniiril mängiti kolmes erinevas grupis - 10-13 poisid, 14-17 poisid, 10-13 tüdrukud. Ühel ajal toimus 4 mängu, neljal erineval väljakul. Algul arvasin, et teen vaid tüdrukute mänge, sest olin brigaadis ainus neiu. Üllatus oli suur, kui sain teada, et esimene mäng on mul 14-17 poisid. Olin kindel, et mind süüakse seal elusalt, kuid tuleb tõdeda, et see oli mu turniiri parim mäng. Mängijad ja treenerid austasid mind ning suutsin end kehtestada.
Edasi tulid tüdrukute ja nooremate poiste mängud. Need läksid kui ameerika mäed. Kui üks läks hästi, siis teises sain treenerilt sõimata. Taaskord läks üks hästi ja siis sain mängijatelt sõimata. Korraks tõmbas peale mängu juhtmed kokku ning pea vajus norgu, kuid sain sellest üle ja läksin uuele mängule taaskord pea püsti. Üleüldiselt jäi turniirist selline veidi mõru maik. Ma olin sada protsenti kindel, et ma ei sobi peakohtunikuks ning olen maailma halvim peakohtunik.
Järgmine sündmus oli naiskohtunike hooaja lõpetamine. Selleks kogunesime kõik ühte restorani õhtust sööma. Oli väga tore taaskord (üle poole aasta) kõiki näha. Sain rääkida kõigiga ja see andis mulle julgust juurde.
Järgneval päeval toimus U13 ja U15 tüdrukute aastalõputurniir. Olin hallis juba varakult kohal, sest tahtsin end kurssi viia. Olin väga närvis. Õnneks polnud see nii hull. Kuna olin tüdrukutest vanem, siis nad austasid mind ja sain mängu manageerimisega hästi hakkama. Kaarte ma ei jaganud, sest ei näinud selleks vajadust. Mõnda hoiatasin suuliselt, kuid see oli ka kõik. Sellest turniirist jäi mulle positiivne tunne sisse. Olin väga rõõmus ja uhke enda üle.
Peale jõulupausi oli mul vaja teha ka naiste esi-ja teise liiga aastalõputurniir. Seda kartsin ma palju rohkem. Peamiselt sellepärast, et seal mängijad olid minust palju vanemad ning kõigi mängijate vastu olen ma ise mänginud (mõnedega olin mänginug isegi ühes tiimis). Õnneks sain kohtunikega kokkuleppele, et ma oma tiimi mänge tegema ei pea, sest see oleks väga imeliku mulje jätnud.
Tuleb tunnistada, et kartsin hullemat. Sain enda arvates täitsa okeilt hakkama ja jagasin ka kaks kollast kaarti. Paar apsu muidugi oli, kuid minu silmis ei olnud ükski neist mängu muutev niiet kõik oli korras.
Suureks üllatuseks tuli välja, et mina pidin vilistama finaali. Sellest tehti live-ülekanne ning sain ise pärast vaadata ka oma mängu. Olin taaskord jube närvis, kuid õnneks ei olnud mängus väga palju olukordi, kus sekkuma oleksin pidanud. Kui lõpusireen kõlas sain julgelt öelda, et 'jess, tehtud'.
Ka sellest turniirist jäi südamesse hea tunne. Olen iga mänguga aina enesekindlam ja see on hea.
Nüüd on järgmine turniir mind ees ootamas sel pühapäeval, kui vilistan Kehras naiste saalikarikaturniiri. Olen ärevil ning looulikult on närv sees, sest tegemist on ju saalijalgpalliga. Annan endast igatahes parima ja loodan, et läheb hästi.
Tänu sellele, et olen kohtunikuna tagasi, on mul nüüd taaskord elu joonele liikumas. Ma veel ei tea, kas see hooaeg mind mängijana näeb, kuid kohtunikuna kindlasti. Praegu käin jõusaalis ja teen jooksuharjutusi ning üritan saada tagasi vormi. Eksnäis kuhu mind see aasta viib.
 |
| Lõppu pilt SPIN turniiri kohtunike brigaadist. |
