Selles postituses otsustasin kirjutada ülekoormuse ning treenimise teemal. Põhjus on väga lihtne, nimelt on nii minu kui ka mu mitme sõbranna ja trennikaaslase vigastuse üheks põhjuseks ülekoormus.  Samuti arvan ma, et sellest ülimalt olulisest teemast räägitakse liiga vähe. 

Minu silmis on ülekoormus enamjaolt noorte probleem. Kõigi pead on täis täitmata eesmärke ning unistusi. Loomulikult tahetakse treenida võimalikult palju ning mängida täisaja kõikvõimalikes liigades ning turniiridel. Sellises vanuses ongi väga oluline roll treeneril, kellel on rohkem kogemusi ning kes on ilmselgelt selles valdkonnas ka targem. Tema peab noorele ütlema, kus on piir ning tema peab jälgima, et tema mängijad oleks terved ning ei koormaks ennast üle. Noor ise ju ei saa aru ning tihti ka ei tea, kus on piir.

Õige ning hea treener peakski oskama öelda õigel hetkel mängijale, et jäta see mäng vahele ja puhka või mängi ainult poolaeg, saad puhata. See on kasulik nii mängijale kui treenerile, sest mängija on terve ning saab tegeleda oma lemmiku spordialaga ja no oleme ausad treeneril ei ole ka kasu vigastatud mängijast. See on win-win olukord.

Ma tean, mida see tähendab. Ma just veidi rohkem kui kuu aega tagasi olin samas seisus. Mõtlesin pidevalt, kuidas tahaksin mängida parimates klubides ja olla kindel koondisemängija. Ma tegin trenne nii palju, et oli päevi mil ma ei jõudnud kooli, sest trenn oli päeval või olin lihtsalt nii väsinud eelmise päeva trennist. Samuti pidin ma ju täisajaga mängima kaks liigamängu nädalas. Ma ei saa ju mängu vahele jätta, sest muidu ma vean oma tiimi alt. Tunnistan, et oli mänge mil mängisin valuvaigistite peal, sest keha oli nii surnud. Probleem ongi selles, et seda kõike märkan ma alles nüüd. Nüüd, kui olen tõenäoliselt tegemas lõpparvet jalgpalliga. Ma tõesti ei näinud neid märke ise. Nüüd on alles ainult kahtesused ja enam ei saa midagi teha.

Samuti on väga väga oluline õige treenimine. Trenni alguses rullimine, mobility ja korralik soojendus ning rahulikud soojendusharjutused. Trenni lõpupoole löögid ja mängimine. Kindlasti ka jõu-/jooksutrennid, et parandada mängijate füüsist. Need on kõik väiksed pisiasjad, kuid need on väga olulised, et mängijad püsiksid terved ning saaksid anda endast parima mängudes.

Ma ei tea, kas seda postitust loeb mõni noortetreener, aga kui loeb, siis ma väga palun, et ta mõtleks korra sellele, et tema kätte on usaldatud noored mängijad. Tema vastutab nende eest ja minu silmis kõik vigastused (va need kus tõepoolest sõidetakse kossi ja on tulemuseks luumurd vms) jäävad tegelikult tema hingele. Tulekski mõelda, et kas treenerina kontrollisin nende mänguaega ning füüsist? Kas ma andsin neile piisavalt puhkust? Kas ma treenisin neid nii, et see oleks neile kasulik mitte kahjulik? Tegin ma ikka igal treeningul korraliku soojenduse? Võibolla oleksin võinud teha enne mõnda mängu või treeningut mobility-t, et mängijate keha oleks koormuseks valmis? Ja nii edasi ja edasi.

Ja noored mängijad. Tuletan teile meelde, et ükskõik kui väga sa tahad midagi saavutada ei tohi sa nö hüpata üle oma varju. Sa ei saa ju mängida Real Madridis kui noorena ennast nii hullult ära lõhud, et näiteks 25-aastasena omal jalul kõndida ei saa. Sa pead tunnetama oma keha. Kuulama, mida su keha sulle ütleb. Kui sul on valus, siis on midagi valesti. Ma ei räägi sellest, et kui keegi astub sulle varbale, siis pead kohe vahetust küsima. Ma räägin sellest, et kui sul on püsivad valud, siis sellega tuleb tegeleda. Treeni mõõdukalt ning mängi targalt!

Ma lihtsalt tundsin, et pean selle kohta kõik südamelt ära rääkima. Ma väga loodan, et see säästab mõne noore tervise.



Lõppu veel ka veidi minu põlvest. Nimelt käisin just arsti juures ning sain lahti raskest ortoosist!! Külgside on mul peaaegu paranenud, mis tähendab, et saan põhimõtteliselt juba operatsioonile minna. Operatsioon toimubki 22. augustil. Seni pean põlve liigutama ning paar nädalat kandma põlve tugisidet.
Usun, et nüüd läheb kõik paremuse poole. Kõik saab korda :)

Lõppu haruldased pildid minust rullimas ning mobilityt tegemas.