Päev operatsioonini // Ootusärevus ning hirm võtavad võimust

by - August 21, 2017

Viimane kuu on läinud kiiresti. Kõige parem on olnud see, et olen saanud päris omal jalal ringi tatsata ning kasutanud aega suve nautimiseks (varem polnud see võimalik). Kuid kuu on läbi ning homme on käes oodatud/kardetud 22. august.

Just nii, homme on käes mu operatsioonipäev. Siiamaani pole päriselt kohale jõudnud, et see kõik päriselt ka toimumas on. Tundub nagu oleks väga halb unenägu ning ootan sellest üles ärkamist. Ma olen nii-nii pettunud kõiges. Kõige rohkem iseendas. See ei olnud üks loll otsus, mis mind siiani tõi. Need olid mitmed valed ja lollid otsused. Nii-nii lollid valikud, et praegu neile mõeldes tahaksin naerda, et nii loll ja naiivne olin.

Aga homsele mõeldes tunnen ma vaheldumisi hirmu ning põnevust. Mõni hetk tunnengi, et see operatsioon võiks tulla kiiremini, sest siis tekib tunne, et hakkab jälle paremuse poole minema. Samuti jõuab siis kiiremini kätte aeg, mil taaskord jalul olen. Ma nii väga ootan seda.
Teistel hetkedel valdab mind aga hirm. Hirm operatsiooni ees. Hirm tuleviku ees. Hirm kõige ees. Kardan operatsiooni, sest iga operatsiooniga kaasneb suur risk. Kardan tulevikku, sest ma ei tea, kuidas see minu jaoks kujuneb. Ma ei tea millisena ma sellest kõigest välja tulen. Isegi üks operatsioon on raske üleelamine. Ma tõesti ei kujuta ette kuidas kaks operatsiooni mõjub. Siiski üritan ma pea puhastada tulevikuplaanidest (kas mängin, kus mängin, kohtunikutöö jne), sest tegelikult ma veel ei tea kuidas mu keha vastu peab ning milleks ma peale operatsiooni üleüldse võimeline olen.

Võin julgelt öelda, et praegu olen ma teadmatuses. Mitte miski ei ole kindel. Kindlad pole isegi sõnad paberil, mis tähistavad mu praegust diagnoosi: "ACL totaalne rebend koos luuturse signaaliga. MCL vigastus II aste. Latraalse meniski radiaalne rebend" Isegi see võib muutuda.
See kõik on nii rahutukstegev ning huvitav samal ajal. Ma tõesti ei tea, mis tulekul on. Aga ma usun sellesse: "If God brings you to it, he will bring you through it" See lause/tsitaat on praegusel hetkel mu ainus rahusti. See paneb mu uskuma, et iga tunneli lõpus on valgus ning nii on see ka minu ja mu põlvede jaoks.

Õnneks olen ma aga kogunud viimase kuu ajaga endale väga palju toredaid emotsioone. Olen käinud kaasa elamas oma vägevatele plikadele, kes kõike trotsides ikkagi endast 110% väljakule jätavad ning võite koju toovad. Samuti olen käinud erinevatel muudel mängudel nautimas kohtunike tööd, et hoida ennast kasvõi natukene ühenduses ka kohtuniku ametiga. Põhimõtteliselt, veetsin aega tehes asju, mida armastan, koos inimestega keda armastan ning võtsin üleüldiselt suvest viimast.
Selle kõige positiivse kavatsengi homme endaga operatsioonilauale kaasa võtta. See aitab ning toetab mind ja ma usun, et niiviisi läheb kõik ka hästi.

Ühtlasi võtan kogu põlvedraamat kui kogemust ning kavatsen sellest taaskord tugevamana välja tulla. Nagu ikka, mis ei tapa, teeb tugevaks. Nii on see ka minuga. I can do it!!

Igatahes kavatsen blogilugejaid kursis hoida oma seisundi ning mõtetega ja väga loodan, et homme läheb hästi! :)


Lõppu pilt selle hooaja algusest. Järgmisel hooajal sooviksin saada samasuguse pildi endast, kuid hetkel on see vaid unistus.




You May Also Like

0 kommentaari

Anna mulle julgelt teada, mida arvad! :)