Murtud sportlane

Olen nüüd umbestäpselt 3 nädalat olnud koju aheldatud kipsi tõttu. Väljas käimine on keeruline ning juhtub harva. Olen käinud arstide juures ja uuringutel ja tundub, et tulemus on sama, mis eelmine kord - paari kuu pärast leian end taaskord operatsioonilaualt. 

Ma ei ole veel päris kindel, kas see kogu saaga on mulle üleüldse kohale jõudnud. Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Võib isegi öelda, et olen hirmul. Tundub, et keha tahab mulle läbi valu teha selgeks asju, mida ise varem teadsin, kuid tunnistada ei julgenud. Ei julgenud loobuda ning lahti lasta, sest kardan kahetsust ning teiste hukka mõistmist, sest see pole see, mida nemad soovinud oleksid. Loomulikult poleks jalgpalliga lõpparve tegemine ka mulle meeltmööda, kuid tuleb taaskord tõdeda, et elu ei ole soovide täitmise vabrik. Kõik soovid ei täitugi ja kõigi elu ei ole muinasjutt. Niisugune see elu on - ebaõiglane, kuid aus, sest on ebaõiglane me kõigi vastu.

Naljakas on mõelda, et enne vigastust olid mul suured suured soovid. Küll tahtsin seda ja toda teha ning sinna ja tänna minna. Praegu on need soovid ulme. Pole isegi aega ega energiat nendele mõelda, sest vajadused ja soovid on praegu palju elementaarsemad. Näiteks on hetkel mu üheks sooviks see, et saaksin valutult vasaku külje peal magada. Samuti, et saaksin istuda parem jalg kõverdatult üle põlve ning et saaksin kanda teksapükse (kipsi tõttu need mulle jalga ei mahu).
Uskumatu, et lihtsate ja pisikeste asjade hindamiseks on vaja selliseid kogemusi kogeda. Olen jälle targem ning kogu eelmise korra valu tuleb meelde. Sel korral olen tugevam, sest tean mis toimub ning toimuma hakkab. See kord tean, et tulen elusana välja.

Üritan võtta seda kõike nagu märki, et jalgpallurikarjäär pole mulle loodud. Usun, et mu eelmine põlvevigastus oli samuti märk, kuid selle asemel, et vaadata, millised muud uksed mulle avanenud on, kolkisin mina kinnise ukse taga, lootes, et see avaneb. Sel korral üritan olla kasvõi veidikenegi rohkem avatum ja targem ning üritan lõppude lõpuks lasta minna mõtted mängimisest. Muidu kaotan kõik, mis mul on. Enam ei tasu mängimine ära. Riskin liiga paju.

Ma tõesti tohutult loodan, et saan praeguseks mängija elust lahti öeldud. Siis saan ma ehk jätkata veel kohtunikuna ning selle tööga kaugele jõuda. Samuti sooviksin väga hakata pisikesi plikasid ise treenima. Tunnen, et see oleks väga väga vinge. Ja siis kunagi, kui olen juba vana ja elu elanud, võin uuesti proovida mängijana. Näiteks rahvaliigas. Tundub ainuõige otsus.

Ma tõesti ei tea, mis edasi saab. Eks me näe. "When God brings you to it, he will bring you through it" Niiet tulen tagasi tugevamana kui kunagi varem ning seejärel teen edasised otsused. Praegu vaja jalule saada, muu pole oluline.

Lõppu üks pilt ka minust karkude ja erkpunase kipsiga. 
(Praegu on küll veidi teisiti juba - karke pole ja kips on asendunud robotmehe ortoosiga)

Naljakas, et kõige rohkem kirjutan siis, kui mul on raske ja kõik on kokku kukkumas.  Ehksiis jah, taaskord on lõpp paistmas. Eile liigamängus lõhkusin ära ka parema põlve. See tähendab, et mulle antud kahest põlvest olen suutnud ära nikastada kaks. Ehksiis 100%-liselt olen lõhkunud mulle usaldatud põlvi.

Kindlalt võin hetkel öelda, et valu ja nõksud olid teised kui eelmine kord. Põlv oli täiesti liigesest väljas ehk ma ise nägin kuidas oli jalg ebaloomulikus asendis. Polnud ilus vaatepilt. Lükkasin jala ise paika ning läks paremaks.
Käisin eile õhtul kohe ka emos ning seal tehti röntgen nagu ikka. Nagu ikka ei näita tavaline röntgen põlve kohta põhimõtteliselt midagi niiet targemaks väga ei saanud. Lihsalt sain teada, et põlvekeder on terve. Pandi ka kips, et põlv stabiilne oleks. Laupäeval ootab ees järjekordne visiit sinna ning siis saab ehk midagi rohkemat teada.

Praegu on seis küll selline, et mängijana ma tõenäoliselt enam väljakule ei jookse. Pole midagi teha. Keha näitab mulle, et see ei sobi. Loomulikult on mul äärmiselt kahju ning tahaksin mängida jne. Aga selline see elu on. Tuleb teha otsuseid, mis meile ei meeldi selleks, et meil oleks hea.
Näen, et ei ole mõtet riskida. Olen nii noor ja kahekümneselt ei tahaks ma ratastoolis küll olla. Üritan lasta lahti kõigist mõtetest seoses mängijakarjääriga. Pole lihtne, kuid see on ainus viis, kuidas ma täielikult taastuda saan.

Ma väga loodan jälle jalule saada ning seejärel üritan ma teha tööd selle kallal, et saaksin edasi jalgpallikohtunikuna tegutseda. Tunnen, et see on koht kuhu kuulun ning põlvedele see nii koormav ja ohtlik pole.

Hetkel on number üks eesmärk muidugi tagasi jalule saada. Keskendun korralikult ravimisele ja taastumisele ning elan päev korraga. Vaatan, kuidas edasi ning eks edaspidi näen kuhu mind elu juhtamas on.

Ma ise tean, et olen tugev ning võimeline sellest välja tulema. Nagu ikka "Mis ei tapa, teeb tugevamaks" Tulen tugevama ja targemana tagasi. Keskendun jälle iseendale ja vaatan kuidas ja kuhu edasi.

Paar pilti ka eilsest päevast..

Kipsiga kojuminek

Niipalju siis praeguseks. Ma usun, et postitusi tuleb nüüd rohkem ja tihedamini.
Päikest!!

Taaskord on käes märtsikuu, mis tähendab, et algamas on uus jalgpalliaasta/hooaeg. Uue hooaja algus tähendab aga ka seda, et toimuvad jalgpallikohtunike koolitused. Seepärast on ka SINUL võimalus end kirja panna ning see ära proovida.

Jalgpallikohtunik on loomulikult see, kes mängus kontrollib, et jalgpallireegleid täidetaks. Lihtne ja loogline.
Esimene hooaeg möödub värskel kohtunikul üldiselt noorteliigades, naiste esiliigas ja meeste madalamates liigades (enamasti neljas, kuid ka kolmas) ja seda abikohtunikuna. Lisaks arenemisele kohtunikuna avardab see igas mõttes su vaadet jalgpallile. Sa näed madalamate liigade telgitaguseid ja saad väga hea ülevaate erinevate liigade ja tiimide oskustest ja erinevustest.
Eriti põnev on olla naiskohtunikuna madalamates liigades. Mängijate, treenerite ja ka staadioni administraatorite reaktsioonid sellele on alati väga huvitavad.

Loomulikult tähendab jalgpallikohtunik olemine palju uusi sõpru ja tutvusi. Alustades sellest, et juba koolitusele minnes kohtud paljude teiste huvilistega. Taaskord pean tunnistama, et väga äge on naiskohtunike koolitus, sest seal on enamasti tuttavad mängijad või treenerid või ägedad naised, kes tahavad rohkem teada jalgpallist (harva on ka selliseid, kes on nagu mina ehk kellel on kindel siht saada heaks ja professionaalseks jalgpallikohtunikuks). Kõiki neid jõuab tundma õppida, sest koos käiakse viiel loengul, ühel praktikal ja siis veel eksamil. Eksam on mul kõige paremini meeles, sest siis oli meil kõige rohkem aega üksteisega suhelda (tööde parandamise ajal). Üldiselt saavad kõik oma litsentsi kätte (inimestel endal on huvi ning seetõttu valmistutakse ja pühendutakse eksamiks) ja läbi ei kukuta. Mina saan siiamaani hästi läbi oma nö kursusekaaslastega ning tihtipeale kohtume ka mängudel.

Kui litsents käes, siis on sul võimalus hakata juba tegutsema päris kohtunikuna. Täidad ära hõivatuse tabeli ja saad määramised. Hakkad käima mängudel ja kogud julgust ning igal mängul on erinev brigaad ehk saad uusi sõpru ja tuttavaid ka nii juurde. Alguses on veidi hirmutav ja tundub väga õudne, aga kui oled umbes 5 mängu juba teinud, siis see kaob. Lähed juba pea püsti kohale ja oled valmis kohtunik. Samuti hakkavad kohtunikud kellega brigaadis oled mõne aja möödudes korduma. See tähendab, et tead juba inimesi ning selle poolest on taaskord lihtsam.

Alguses muidugi on mängus ka raske, sest endas pole kindel ja kardad otsuseid teha. Kõige raskemaks teeb asja see, et mängijad väljakul ja publik tribüünil (enamasti publikut väga pole) oma hinnangut avaldavad. Alguses võtad väga südamesse ja solvud ja mõtled sellele, kuid aja möödudes saada aru, et neil ei ole õigus ja enam ei lähe see üldse korda. Mina praegu enam isegi ei kuula mida minu kohta öeldakse, sest see ei ole oluline. Kuulan vaid siis, kui asi käest ära minema hakkab ja vaja on maha rahustada.

Kohtunikuna on samuti võimalus teha karjääri, mis on minu arvates äge ja põnev. Algul annab see noortele kindlasti ka töökogemuse, sest on võimalik saada stipendiumit ning aegadest ja kokkulepetest tuleb kinni pidada. Aga üleüldiselt kogud sa iga mänguga punkte ning teatud arvu punktide täitumisel saad sa endale kõrgema tasema litsentsi. Ja kui oled eriti visa ja tahad jõuda ka välismaale, siis on sul võimalus saada ka rahvusvaheline FIFA litsents. See eeldab seda, et oled piisavalt vana ning jalgpalliliit on nõus sind saatma FIFA kursustele.

Loomulikult ei ole asi päris nii, et kui end kursustele kirja paned, siis oled kohe kohustatud hakkama kohtunikuks. Sa võid teha endale litsentsi ning seejärel otsustada, et ei taha kohtunikuks hakata. See on väga okei ja keegi ei ootagi, et kõik kursutel käijad hakkavad tegevkohtunikeks.

Mina soovitaks seda kursust eriti mängijatele ja treeneritele, sest see tuleb kasuks, kui tead põhjalikult harrastatava spordiala reegleid. See teeb sind mängija/treenerina palju targemaks ning samuti saad sa aru paremini kohtuniku otsustest. Loomulikult ei paista sa siis ka kohtunike silmis loll välja, sest enam sa ei karju kohtunike peale, kui need õige otsuse teevad.

Ühesõnaga on see kohtunikutöö ülimalt äge ja põnev ja ma arvan, et kõik, keda vähegi jalgpall kõnetab võiksid käia ära koolitusel.
Kindlasti sa midagi seal käies ei kaota!

Lisainfo ja registreerimisvormi leiad siit: http://www.jalgpall.ee/refcourses.php

Kui lähed kursustele, siis võid julgelt oma muljetest mulle teada anda! Mulle väga meeldiks kuulda, mida teised sellest arvavad :)

Eelmise aasta suvel naiste esiliiga mängul.

Nagu varasemalt endale selgeks olen saanud, siis ilmselgelt pean ma kogu aeg olema kuidagi viisi seotud jalgpalliga. Pean tegelema jalgpalliga.  Ma ei suuda ilma selleta. 

Kõige raskem on see, et otsustada ma ei suuda. Ilmselgelt tahan ma teha kõike ja proovida kõike, kuid sadat asja korraga tehes ei saa sa kunagi millegis heaks, oskad vaid keskmiselt kõike. Mina mõtlen aga karjääri tegemisele jalgpallis ning selleks pean olema millgeis parem kui hea. Pean olema üks parimatest. Peamine küsimus ongi see, et mis see miski on?

Peamised kaks valikut on muidugi mängijakarjäär ning kohtunikutöö. Samuti on võimalus veel treeneriks olemine, sest treenerilitsentsi tegemine on üks mu peamiseid eesmärke hetkel. Ja loomulikult on minu puhul alati võimaluseks, et mu põlv lihtsalt ei pea vastu ning seetõttu kaovad peaaegu kõik valikud, kuid loodame, et nii ei lähe.

Ühesõnaga hetkel on mul mängijana hakanud jälle hästi minema. Olen naiste U17 koondise nimekirjas, mängin naiskonnas ja noorteklassis ja põlvega on ka üsna hästi (ptüi-ptüi-ptüi). Ma ise tunnen ka, et olen võimeline treenima ja mängima. See on hea tunne. Ma tunnen, et mind vajatakse ja et suudan anda endast kõik. Jah, loomulikult on mul vahest tunne, et kõik on halvasti ja ma ei taha ja ei jaksa enam, kuid tol hetkel mõtlen ma sellele, et eelmine aasta samal ajal oli kõik palju hullem. Ma meenutan seda, kui raske mul tookord oli ning mõtlen kõigele mille juba seljatanud olen. Ma olen palju tugevam, kui arvasin. Ma tean, et suudan kõik saavutada, kui tahan ja pingutan. Seetõttu olen vahetevahel tänulik oma vigastusele, sest tänu sellele olen ma palju targem ning tean ja tunnen oma keha palju paremini.

Ehksiis mängijana on mul praegu hästi, kuid veidi aja pärast on keeruline, sest ma ei ole ei Messi ega Ronaldo ning mänginud olen ka üsna vähe aega, sest jalgpalluri kohta alustasin ma üsna hilja. Seetõttu tundub kohtunik olla veidi parem, sest eelmine aasta olin ma üks noorimaid tegevkohtunikke Eestis ning FIFA litsentsini on mul veel tublid 7 aastat minna. Samuti meeldib mulle väga olla kohtunik ning tulevikus näen ma end pigem professionaalse kohtunikuna, kui mängijana. Praegu tunnen samuti, et olen kohtunikuna parem kui mängijana, kuigi minu silmis on lihtsam olla mängija kui kohtunik.

Hetkel üritan oma aega jaotada võrdselt nii, et saaksin tegeleda kohtunikutööga ning samuti ka mängida. Viimasel ajal on see ka veidi lihtsam olnud, sest kohtunikuna on mul paus ehk olen saanud pühenduda rohkem mängimisele ja trennidele. Ausalt öeldes ma arvan, et kui viimased kaks-kolm kuud oleksin pidanud ka kohtunik olema, siis ma poleks vastu pidanud, sest juba ainult mängijana on graafik tihe. Iga nädalavahetus turniirid, neli korda nädalas trennid pluss jõutreeningud on vaimselt ja füüsiliselt üsna koormavad olnud. Samuti ei saa ma ju unustada kooli, mis ka üpris suure osa mu ajast röövib. Hetkel ei kujuta ma ette, kuidas oleksin saanud veel kohtunik ka olla.

Lähiajal läheb mu taaskord graafik tihedamaks. See nädal ootab mind ees kolmepäevane koondiselaager, trennid klubiga, mäng kohtunikuna (see on mu selle hooaja esimene mäng)  ning kõige lõpuks ka futsali turniir. Tuleb raske nädal, mis kindlasti nõuab aega ning pühendumist.
Järgmine nädal on veidi kergem, sest on vaid trennid ning kolm mängu kohtunikuna.

Nii mu eluke veerebki - kool-trenn-mäng :)

Pilt Põlva Cupilt

Uus aasta on käes ja juba on mu teel uued katsumused ja valikud. Mõtlesin, et võiksin sellest siia ka kirjutada. 

Nonii, taaskord olen ma leidnud oma tee siia. Hooaeg on läbi saanud ning peagi on lõppemas ka see minule väga huvitav ning õpetlik aasta. 
Viimasel ajal olen aina tihemini mõelnd taaskord siia kirjutama hakkamisele. Veidi mõtlesin ka, miks ma pole nii kaua midagi kirjutanud. Jäin mõtlema ning tõenäoliselt on põhjuseks see, et ma ei osanud midagi kirjutada. Ma ei osanud neil hetkedel midagi öelda toimuva kohta. Nüüd mõtlesin, et võiks. Arvan, et hakkan siia nüüd üsna tihti uusi postitusi kirjutama, kuid eks näis kuidas sellega läheb.
Ühesõnaga on mul hea meel, et olen taaskord kirjutamas.

Viimane postitus siin blogis oli 21. juuni. Tookord olin juba trennides. Põlv pidas kenasti vastu, kuid julgust polnud veel. Ma usun, et võiksin rääkida, mis toimus ja kuidas mu keha sellele kõigele on vastu pidanud.

Ehksiis, see hooaeg. Eelmise aasta septembris läks mu põlv esimest korda nö katki ning operatsioon oli eelmise aasta detsembris. Pallitrenni tulin tagasi selle aasta mais. Alguses oli raske. Tiimis ning klubis olid toimunud väga suured muudatused ja see nõudis juba kohanemist, lisaks veel põlv. Põlv, mis oli üsna niru. Esimesed trennid ei teinud ma põhimõtteliselt mitte midagi kaasa. Trenni lõpus mängides olin samuti väravas ja üritasin võimalikul vähe midagi teha. Ma kartsin tohutult. Käisin esimese kuu lõpuni nii, et peale igat trenni nutsin kodus ja lubasin, et lõpetan ära. Ma ei olnud harjunud sellega, et pean end tagasi hoidma. Ma arvasin, et ei suuda enam kunagi mängida.
Kuid, esimene kuu sai läbi ning hakkas kergem. Juba julgesin teha kaasa korralikult jne. Terve juuni kuu tegelesin sellega, et taaskord platsile naasta. Kooli polnud ehk jooksin kogu aja jõusaali ja trennide vahel. Ma õppisin oma keha tundma. Ma andsin endast kõik. Ma polnud kunagi varem midagi nii väga soovinud, kui tookord soovisin tagasi mängima.
Eratrennid ja harjutused, kõik tasusid ära. Juuli alguses, kui oli liigas suvepaus otsustasime treeneriga, et on õige aeg taaskord proovida. Ma tundsin, et olen valmis. Niisiis 21. juuli oli minu tähtpäev. Ma olin tagasi. Esimene mäng oli koduses U17 liigas. Ma olin tohutult õnnelik. Olin seda nii-nii kaua oodanud. Järgmisena olin väljakul juba naiste meistriliigas. Mõlemad mängud põhikoosseisus ning täismängud. Praegu järele mõeldes oli vist jah veidi rutakas see algus, kuid tol hetkel ma seda ei märganud, sest ma olin nii õnnelik. Sain isegi U16 koondise kutse, juba peale esimest mängu. Kogu suvi kulus mul jalgpallile.
Minust sai põhimängija U17 liigas ja üsna tihti sain ka naiskonnas mängida. Kokkuvõtteks jäi sel hooajal mu arvele 14 mängu (7 mängu naiskonnas ja 7 mängu U17 liigas) ja 1009 mänguminutit.
Üllataval kombel, ei andnud mu põlv väga tunda. Paar trenni olen muidugi valesti astunud ja korra on valus, kuid puhkan ning see läheb üle. Ma olen kohutavalt tänulik, et mul nii läinud on.
Uuel hooajal puhuvad meil klubis uued tuuled ning ma väga ootan seda, et näha, mis toimuma hakkab. Praegu teen kõvasti trenni ning loodan uuel aastal veel paremas vormis olla ja ehk ka koondiseni välja jõuda. Eesmärgid on mul kõrgel, kuid kindlasti ei unusta ma ära oma põlve, kellest kõik hetkel sõltub. Loodan, et edaspidi saame temaga hästi läbi ning probleeme ei teki.
Lisan mõne pildi ka :)


Lisaks sellele, et mängisin ning üritasin väravaid ära hoida, käisin väljakul ka õigusemõistjana. See oli mu esimene hooaeg kohtunikuna. Ma armusin täielikult sellesse ametisse. See on mulle nii palju juurde andnud. Ma olen tohutult õnnelik, et läksin tookord kursustele ja hakkasin pihta.
Järgmine aasta uuesti ning veel paremini. Sel hooajal jäi mu arvele 44 mängu kohtunikuna. Järgmise aasta eesmärk on vähemalt 50. Loodan, et tuleb veel rohkem.

Ühesõnaga jäin ma üsna rahule selle hooaja ning aastaga. Ma olen nii palju arenenud ja nii palju õppinud. Aasta läks nagu ameerika mägedel - üles-alla. Mina olen rahul.