Viimasest postitusest on aega möödunud ning nüüdseks olen juba päris jalul. Käin jõusaalis, teen harjutusi ning kord kuus ka füsioterapeudi juures.
Iseenesest läheb kõik hästi. Taastumine on kiire, kuid sel korral valusam, sest operatsioonist on möödas kaks ja pool kuud, kuid põlv annnab siiski päris korralikult valu. Samuti on mul sel korral selge, et mängima ma tagasi ei saa ning seetõttu on tihti probleeme motivatsiooniga. Ma ei tunne enam seda tungi pingutada, sest eesmärk silme ees on väga udune ning ebaselge. Loomulikult tahaksin joosta ja teha ja olla, kuid lihtsalt motivatsiooni ongi nii-nii vähe.
Neid raskeid päevi, mil motivatsioon on täiesti 0 tuleb aina rohkem. Ma üritan hoida pea püsti ja jätkata edasi liikumist, kuid mõnel päeval ainult minust endast ei piisa. Seetõttu tegin endale eraldi kausta, kus on segamini erinevad motiveerivad tsitaadid ning pildid minust kohtunikuna. Vaatan neid pilte ja mõtlen sellele ning enamasti ongi motivatsioon tagasi. Kõigil kordadel aga mitte. Mõni päev lihtsalt ongi selline, et miski ei aita ja elu tundub lootusetu. Neil päevil nutan oma peatäie ära ja siis lükkan selja sirgu ning elan edasi. Selline see elu on meil kõigil ma usun. Ongi üles-alla, tõusud ja mõõnad. Õnneks olen siiani suutnud kõik rasked päevad üle elada ja ma liigun edasi.
Kõige alguses oli mul hirm, sest ma ei teadnud, kuidas endale selgeks teha, et jalgpalli mängimisega on nüüd lõpp. Ma kartsin, et ma ei suuda seda vastu võtta ning sellega leppida. Nüüd on mu probleemiks see, et ma ei tea enam kes ma olen. Ma ei tea mida teha võiks, mis mulle meeldib. Kaotades jalgpalli kaotasin ma suure osa minust. Jah, ma tean, et mul on veel olemas karjäär kohtunikuna ning võimalus täisealiseks saades teha endale ka treenerilitsents. Aga see ei ole see sama. See ei tekita minus seda sama tunnet, mida tekitas väljakule astumine ning palli mängimine. Jalgpalli mängimine on vabadus. See on rõõm ning valu. See on kogu oma keha kaasamine mängu. Mängib süda, pea, jalad. Jalgpall on osa mängija iseloomust. Väljakul oled sa vaba ning sul on võimalus luua midagi, mida teised ei ole või ei suuda. Jalgpalli mängides leidsin ma enda.
Kõik see on nüüd kadunud. Ma tunnen end seest tühjana. Ma ei tea veel, kuidas sellega toimida. Käin uutes kohtades ning otsin endale võimalusi, millega see tühimik täita. Samas loodan ma, et ehk see täitub iseenesest, kui saan hakata jälle kohtunikuna tööle. Võib-olla sinna jääbki tühimik. Ma usun, et seda ei tea keegi. I'll just try to keep my head up high and keep pushing forward. Ma arvan, et see ongi ainus ja parim asi, mida hetkel teha saan.
Nüüd veidi ka kõigest muust, mis mul toimumas on.
Kõigepealt täpne ülevaade mu põlve olukorrast. Ehksiis hetkel on mul olemas harjutused, mida tegema pean ning järgmisel nädalal on taaskord füsioterapeudi juurde minek. Eelneval korral andis ta lootust, et nüüd võib vaikselt juba jooksmise poole vaadata, kuid eks näis, kuidas see läheb.
Põlv ise on muidu üsna okei. Mõnikord hommikuti on lihtsalt veidi kange ning mõni päev valutab, kuid see on ka kõik. Midagi väga hullu pole.
Hakkasin septembris avastama uusi teid. Kõigepealt hakkasin käima näitlemas. Algul olin veidi skeptiline ja kartsin, et sportlasena ei sobi ma sinna ning mind ei võeta omaks jne, kuid nüüd olen umbes kaks kuud käinud ja ma olen tohutult õnnelik, et läksin. Üks asi on see, et näiteringis saan teha teistsuguseid asju, kuid teine asi on see, et ma sain tuttavaks kohutavalt vingete inimestega. Kuna olen kuskil 5 aastat ainult sportlastega läbi käinud, siis on nemad minu jaoks väga erilised. Nendega koos olles tunnen end vabalt ja võin olla see, kes päriselt olen.
Kuigi jah, hetkel tundub, et isegi näitlemine ja see seltskond seda tühimikku täielikult täita ei suuda.
Samuti olen otsustanud pühenduda rohkem koolile. Seda nii õppimises kui ka huvitegevuses. Sel kevadel jäi kõik see jalgpalli tõttu hunarusse ning nüüd otsustasin, et võtan end kätte ja panustan oma tulevikule. Võib-olla on see lihtsalt vabandus ja lihtsalt tähelepanu kõrvale juhtimiseks, et mul poleks aega mõelda sellele, mis oli ja sellele mis tuleb.
Olgu see siis tähelepanu kõrvale juhtimiseks või mitte, aga ma pean tõdema, et kooli huvitegevusse ja sündmustesse panustamine mulle tohutult meeldib. Ma julgen isegi väita, et see veidikene täidab tühimikku.
Ühesõnaga jah, praegune eluperiood on taaskord üks katsumus, kuid ma pean selle lihtsalt üle elama. Ma usun, et suudan seda ning väljun võitjana. Ma üritan pingutada.
Ja loomuikult üritan ka Teid kursis hoida oma tegemiste ja mõtetega.
Päikest :)
Iseenesest läheb kõik hästi. Taastumine on kiire, kuid sel korral valusam, sest operatsioonist on möödas kaks ja pool kuud, kuid põlv annnab siiski päris korralikult valu. Samuti on mul sel korral selge, et mängima ma tagasi ei saa ning seetõttu on tihti probleeme motivatsiooniga. Ma ei tunne enam seda tungi pingutada, sest eesmärk silme ees on väga udune ning ebaselge. Loomulikult tahaksin joosta ja teha ja olla, kuid lihtsalt motivatsiooni ongi nii-nii vähe.
Neid raskeid päevi, mil motivatsioon on täiesti 0 tuleb aina rohkem. Ma üritan hoida pea püsti ja jätkata edasi liikumist, kuid mõnel päeval ainult minust endast ei piisa. Seetõttu tegin endale eraldi kausta, kus on segamini erinevad motiveerivad tsitaadid ning pildid minust kohtunikuna. Vaatan neid pilte ja mõtlen sellele ning enamasti ongi motivatsioon tagasi. Kõigil kordadel aga mitte. Mõni päev lihtsalt ongi selline, et miski ei aita ja elu tundub lootusetu. Neil päevil nutan oma peatäie ära ja siis lükkan selja sirgu ning elan edasi. Selline see elu on meil kõigil ma usun. Ongi üles-alla, tõusud ja mõõnad. Õnneks olen siiani suutnud kõik rasked päevad üle elada ja ma liigun edasi.
Kõige alguses oli mul hirm, sest ma ei teadnud, kuidas endale selgeks teha, et jalgpalli mängimisega on nüüd lõpp. Ma kartsin, et ma ei suuda seda vastu võtta ning sellega leppida. Nüüd on mu probleemiks see, et ma ei tea enam kes ma olen. Ma ei tea mida teha võiks, mis mulle meeldib. Kaotades jalgpalli kaotasin ma suure osa minust. Jah, ma tean, et mul on veel olemas karjäär kohtunikuna ning võimalus täisealiseks saades teha endale ka treenerilitsents. Aga see ei ole see sama. See ei tekita minus seda sama tunnet, mida tekitas väljakule astumine ning palli mängimine. Jalgpalli mängimine on vabadus. See on rõõm ning valu. See on kogu oma keha kaasamine mängu. Mängib süda, pea, jalad. Jalgpall on osa mängija iseloomust. Väljakul oled sa vaba ning sul on võimalus luua midagi, mida teised ei ole või ei suuda. Jalgpalli mängides leidsin ma enda.
Kõik see on nüüd kadunud. Ma tunnen end seest tühjana. Ma ei tea veel, kuidas sellega toimida. Käin uutes kohtades ning otsin endale võimalusi, millega see tühimik täita. Samas loodan ma, et ehk see täitub iseenesest, kui saan hakata jälle kohtunikuna tööle. Võib-olla sinna jääbki tühimik. Ma usun, et seda ei tea keegi. I'll just try to keep my head up high and keep pushing forward. Ma arvan, et see ongi ainus ja parim asi, mida hetkel teha saan.
Nüüd veidi ka kõigest muust, mis mul toimumas on.
Kõigepealt täpne ülevaade mu põlve olukorrast. Ehksiis hetkel on mul olemas harjutused, mida tegema pean ning järgmisel nädalal on taaskord füsioterapeudi juurde minek. Eelneval korral andis ta lootust, et nüüd võib vaikselt juba jooksmise poole vaadata, kuid eks näis, kuidas see läheb.
Põlv ise on muidu üsna okei. Mõnikord hommikuti on lihtsalt veidi kange ning mõni päev valutab, kuid see on ka kõik. Midagi väga hullu pole.
Hakkasin septembris avastama uusi teid. Kõigepealt hakkasin käima näitlemas. Algul olin veidi skeptiline ja kartsin, et sportlasena ei sobi ma sinna ning mind ei võeta omaks jne, kuid nüüd olen umbes kaks kuud käinud ja ma olen tohutult õnnelik, et läksin. Üks asi on see, et näiteringis saan teha teistsuguseid asju, kuid teine asi on see, et ma sain tuttavaks kohutavalt vingete inimestega. Kuna olen kuskil 5 aastat ainult sportlastega läbi käinud, siis on nemad minu jaoks väga erilised. Nendega koos olles tunnen end vabalt ja võin olla see, kes päriselt olen.
Kuigi jah, hetkel tundub, et isegi näitlemine ja see seltskond seda tühimikku täielikult täita ei suuda.
Samuti olen otsustanud pühenduda rohkem koolile. Seda nii õppimises kui ka huvitegevuses. Sel kevadel jäi kõik see jalgpalli tõttu hunarusse ning nüüd otsustasin, et võtan end kätte ja panustan oma tulevikule. Võib-olla on see lihtsalt vabandus ja lihtsalt tähelepanu kõrvale juhtimiseks, et mul poleks aega mõelda sellele, mis oli ja sellele mis tuleb.
Olgu see siis tähelepanu kõrvale juhtimiseks või mitte, aga ma pean tõdema, et kooli huvitegevusse ja sündmustesse panustamine mulle tohutult meeldib. Ma julgen isegi väita, et see veidikene täidab tühimikku.
Ühesõnaga jah, praegune eluperiood on taaskord üks katsumus, kuid ma pean selle lihtsalt üle elama. Ma usun, et suudan seda ning väljun võitjana. Ma üritan pingutada.
Ja loomuikult üritan ka Teid kursis hoida oma tegemiste ja mõtetega.
Päikest :)
Lõppu üks inspireeriv mõte :)
