Murtud sportlane

Nonii, taaskord olen ma leidnud oma tee siia. Hooaeg on läbi saanud ning peagi on lõppemas ka see minule väga huvitav ning õpetlik aasta. 
Viimasel ajal olen aina tihemini mõelnd taaskord siia kirjutama hakkamisele. Veidi mõtlesin ka, miks ma pole nii kaua midagi kirjutanud. Jäin mõtlema ning tõenäoliselt on põhjuseks see, et ma ei osanud midagi kirjutada. Ma ei osanud neil hetkedel midagi öelda toimuva kohta. Nüüd mõtlesin, et võiks. Arvan, et hakkan siia nüüd üsna tihti uusi postitusi kirjutama, kuid eks näis kuidas sellega läheb.
Ühesõnaga on mul hea meel, et olen taaskord kirjutamas.

Viimane postitus siin blogis oli 21. juuni. Tookord olin juba trennides. Põlv pidas kenasti vastu, kuid julgust polnud veel. Ma usun, et võiksin rääkida, mis toimus ja kuidas mu keha sellele kõigele on vastu pidanud.

Ehksiis, see hooaeg. Eelmise aasta septembris läks mu põlv esimest korda nö katki ning operatsioon oli eelmise aasta detsembris. Pallitrenni tulin tagasi selle aasta mais. Alguses oli raske. Tiimis ning klubis olid toimunud väga suured muudatused ja see nõudis juba kohanemist, lisaks veel põlv. Põlv, mis oli üsna niru. Esimesed trennid ei teinud ma põhimõtteliselt mitte midagi kaasa. Trenni lõpus mängides olin samuti väravas ja üritasin võimalikul vähe midagi teha. Ma kartsin tohutult. Käisin esimese kuu lõpuni nii, et peale igat trenni nutsin kodus ja lubasin, et lõpetan ära. Ma ei olnud harjunud sellega, et pean end tagasi hoidma. Ma arvasin, et ei suuda enam kunagi mängida.
Kuid, esimene kuu sai läbi ning hakkas kergem. Juba julgesin teha kaasa korralikult jne. Terve juuni kuu tegelesin sellega, et taaskord platsile naasta. Kooli polnud ehk jooksin kogu aja jõusaali ja trennide vahel. Ma õppisin oma keha tundma. Ma andsin endast kõik. Ma polnud kunagi varem midagi nii väga soovinud, kui tookord soovisin tagasi mängima.
Eratrennid ja harjutused, kõik tasusid ära. Juuli alguses, kui oli liigas suvepaus otsustasime treeneriga, et on õige aeg taaskord proovida. Ma tundsin, et olen valmis. Niisiis 21. juuli oli minu tähtpäev. Ma olin tagasi. Esimene mäng oli koduses U17 liigas. Ma olin tohutult õnnelik. Olin seda nii-nii kaua oodanud. Järgmisena olin väljakul juba naiste meistriliigas. Mõlemad mängud põhikoosseisus ning täismängud. Praegu järele mõeldes oli vist jah veidi rutakas see algus, kuid tol hetkel ma seda ei märganud, sest ma olin nii õnnelik. Sain isegi U16 koondise kutse, juba peale esimest mängu. Kogu suvi kulus mul jalgpallile.
Minust sai põhimängija U17 liigas ja üsna tihti sain ka naiskonnas mängida. Kokkuvõtteks jäi sel hooajal mu arvele 14 mängu (7 mängu naiskonnas ja 7 mängu U17 liigas) ja 1009 mänguminutit.
Üllataval kombel, ei andnud mu põlv väga tunda. Paar trenni olen muidugi valesti astunud ja korra on valus, kuid puhkan ning see läheb üle. Ma olen kohutavalt tänulik, et mul nii läinud on.
Uuel hooajal puhuvad meil klubis uued tuuled ning ma väga ootan seda, et näha, mis toimuma hakkab. Praegu teen kõvasti trenni ning loodan uuel aastal veel paremas vormis olla ja ehk ka koondiseni välja jõuda. Eesmärgid on mul kõrgel, kuid kindlasti ei unusta ma ära oma põlve, kellest kõik hetkel sõltub. Loodan, et edaspidi saame temaga hästi läbi ning probleeme ei teki.
Lisan mõne pildi ka :)


Lisaks sellele, et mängisin ning üritasin väravaid ära hoida, käisin väljakul ka õigusemõistjana. See oli mu esimene hooaeg kohtunikuna. Ma armusin täielikult sellesse ametisse. See on mulle nii palju juurde andnud. Ma olen tohutult õnnelik, et läksin tookord kursustele ja hakkasin pihta.
Järgmine aasta uuesti ning veel paremini. Sel hooajal jäi mu arvele 44 mängu kohtunikuna. Järgmise aasta eesmärk on vähemalt 50. Loodan, et tuleb veel rohkem.

Ühesõnaga jäin ma üsna rahule selle hooaja ning aastaga. Ma olen nii palju arenenud ja nii palju õppinud. Aasta läks nagu ameerika mägedel - üles-alla. Mina olen rahul.

Vigastused on spordis kindel osa, kui alustad spordiga, siis pead teadma, et tõenäoliselt neid vigastusi ka tuleb. Iseasi on muidugi see, kui suured vigastused ja kui tihti need Sul tulevad. Mõnel läheb õnneks, mõnel mitte.
Selles postituses üritan ma veidi juhendada ja õpetada oma kogemuse pealt, ehk see aitab kedagi.


Kui oled juba vigastatud, siis proovi kasutada neid viite punkti minu puhul see aitaks:

1. KUULA OMA KEHA

Kõige esimene ja kõige olulisem punkt. Vigastuse ajal ei maksa kuulata treenereid ning trennikaaslasi, kes Sind koguaeg tagasi ootavad. Nende eesmärk on Sind ruttu tagasi tegutsema saada mitte see, et sul vigastus täielikult ära paraneks. Kuula oma keha mitte teisi inimesi!!
Vigastuse ajal on vaja kuulata oma keha (sellega seoses ka arste ja füsioterapeute, kes sind aitavad), sest see on ainus viis tagasi spordi juurde jõuda. Ei ole mõtet ennast üle koormata igasuguste lubadustega. Anna oma kehale aega.
Mina usun, et iga asi juhtub põhjusega ehk kui sul tekib vigastus, siis sa võiksid mõelda, miks see Sulle endale hea on. Võta rahulikult aeg maha ning ära isegi mõtle oma trennide peale. Püüa aru saada, miks sul vigastus tuli ning mida su keha sulle sellega öelda tahab.

"Keha näitab meile asju, mida mõistus ei taha või ei suuda mõista"


2. ÄRA SEA EESMÄRKE

Üks hullemaid asju, mida saad vigastuse ajal teha, on eesmärkide seadmine. Mina tegin selle vea ja hakkasin juba operatsiooni järgsel päeval mõtlema, millal mängin ja kuidas ja kus jne. Kohe seadsin eesmärgi, et üritan hooaja alguseks juba korras olla. See on võibolla tore ja motiveeriv aga see ei ole hea. Kui oled päriselt ka vigastusega väljas, siis kunagi ei tea, millal ja kas sa üldse korda saad.
Miks on see halb? See on halb, sest sa kunagi ei tea millal sa tegelikult saad korda ning kui see aeg koguaeg edasi lükkub oled sa pettunud ja kurb jne. Vigastuse tõttu on sul juba niigi palju kurbust ning masendust niiet seda ei pea ise juurde tekitama. Püüa olla neutraalne ning siis teeb iga väiksemgi edusamm sulle rõõmu.
Kui sead eesmärke ning need ei täitu on tagajärjeks mõtted, et ma enam ei tahagi uuesti mängida.
Lihtsam on neutraalselt lihtsalt heade ja positiivsete mõtetega minna vastu kõigele, mis tuleb.


3. LEIA KEEGI TORE JA USALDUSVÄÄRNE

Väga oluline on, et saaksid kellegiga rääkida. Rääkida oma vigastusest ning mõtetest, kuid samuti ka üleüldistest maailma asjadest. Kui vigastus su liikumist ei sega, siis saad temaga ka käia nt kinos vms. See on ülimalt oluline, sest sellel hetkel on vaja kedagi, kellega koos tunneksid end iseendana. Kindlasti ei tohiks ta sind koguaeg kohelda nagu vigastatut, sest see tekitab invaliidi tunde. Pole tore.
Minul oli nii, et kõik koguaeg kohtlesid mind nagu invaliidi või 2-aastast. Selline käitumine tuletas mulle koguaeg vigastust meelde. Igal pool, kus käisin tuli tänu inimeste käitumisele mu vigastus aina meelde. Lõpuks võibki tekkida depressioon ning enam ei tahagi kuskil käia ega olla.


4. KIRJUTA PÄEVIKUT

Päevikut kirjuta iga päev ning kirjuta sinna, kuidas su vigastus on, millised on su mõtted jne. Esiteks aitab see sul endal jälgida, kuidas sa toime tuled vigastusega, kuid kui see ükskord läbi on, siis on sul kunagi viie aasta pärast hea lugeda, mida sa tundsid. Samuti aitab see sul meenutada, mida sa läbi elama pidid ning see oleks kui meeldetuletus enda hoidmiseks, et rohkem sellisesse olukorda sattuma ei peaks.
Selle abil on sul lihtsam ka arstidega oma taastumisprotsessi jälgida, sest kui kirjutad üles, siis ei lähe meelest ning saad neile täpsel öelda millal ja kuidas oli.
Seda päevikut ei pea sa kellegile teisele näitama. See on sinu enda oma, sinu enda mõtetega ning ainult sinu jaoks.


5. LOE TEISTE LUGUSID

Mind aitas väga, kui lugesin inimeste blogisid ning artikkleid, kes on ise läbi elanud vigastuse. Eriti tore oli minul lugeda muidugi põlvevigastusega seonduvat, sest see oli julgustav ning motiveeriv, et see kõik saab läbi ning ma tulen sellest välja.
Samuti on väga hea, kui saad rääkida kellegiga, kes on sama vigastuse üle elanud või kes on praegu selle vigastuse küüsis. See annab tunde, et sa pole üksi ning et see kõik on läbitav.
Kõige toredam vist oligi see, kui nägin või lugesin, et kellegl on veel sarnane jama olnud. See tekitab tunde, et ma pole ainus ning selliseid asju juhtub koguaeg.

Eile sain ma astuda sammu kõrgemale ehk neljanda liiga abikohtunikust kolmanda liiga omale.  Kuigi vahe on vaid liiga numbris ning mängupilt on üpris sarnane olin ma ikkagi uhke.

Kõik algas taaskord üllatunud pilkude ning viidetega, sest ilmselgelt pole harjutud naiskohtunikega. Seekord olin teine abikohtunik ehk vahetustega ma jamama ei pidanud.
Üldiselt läks täitsa okeilt ma usun, kuigi lõi välja jällegi minu tobe harjumus näidata vastupidist kõikide teiste arvamustele. Peakohtunik arvas, et on mustade pall (loomulikult arvasid mustad ka sama), kuid mina olin kindel, et oli vahepeal ka musta mängija puude niisiis näitasin, et on valgete pall. Loomulikult oli kuulda mustade pahameelt, kuid mul on tobe komme jonnakalt oma otsusele kindlaks jääda ning veidi ka ignoreerida seda, mida mulle öeldakse. Ehksiis pall jäi valgetele ning mustad mängijad vihkasid mind veel rohkem.

Esimest korda juhtus mul ka mängul tagantjärgi vaadates üsna naljakas intsident. Nimelt põhimõtteliselt kohe mängu alguses nii umbes viiendal minutil pidin näitama esimest auti. Kui hakkasin auti näitama avastasin, et käes oli mul vaid pulk. Lipp ise oli pulga otsast ära tulnud. Alguses oli päris jube, korjasin kiirelt lipu üles ja panin pulga ptsa tagasi ning näitasin auti. Peale auti liikus mäng teisele poole niiet sain tegeleda oma lipuga. Peagi avastasin, et lipu otsas olnud jublakas, mis lippu kinni hoidis oli ära kukkunud. Kohe ma seda jublakat ei leidnud ka ehksiis pidin hoidma lippu käega varda otsas kinni. Terve esimese poolaja oli mul mõtteis, et korjan selle jublaka kohe poolajal üles, kuid kui kõlas esimese poolaja lõpuvile ei leidnud ma seda. Polnud midagi teha, tuli ka teine poolaeg lippu käega kinni hoida. Vahepeal oli endal juba nii naljakas mõelda, et ma polnud selle peale tulnudki enne mängu lipp üle vaadata. Nüüd pidin olema põhimõtteliselt terve mängu katkise lipuga, mida käega kinni hoidsin, sest muidu oleks see lihtsalt ära lennanud või kukkunud (tuule tõttu pakun, et pigem lennanud). Peale mängu läksin jublakat pimeduses otsima. Loomulikult oli musta värvi jublakas mulla peal ehksiis ma otsisin seda üpris kaua, kuid lõppes nagu muinasjutt hea lõpuga, et leidsin oma vajaliku jublaka üles.

Siit õpetus kohtunikele: Alati kontrolli oma lippu enne mängu algust! :D

Tegemist oli mänguga, mis toimus hilistel õhtutundidel (avavile oli 20:30), see tähendas, et hiljemalt teisel poolajal oli juba hämar. Ja selline hämarus on minu arvates kõige hullem. Liiga valge, et panna põlema tuled, kuid liiga pime, et normaalselt näha. Loomulikult pidin jälgima suluseisu, mis oli päris keeruline, eriti siis, kui küsiti minult, mis numbriga mängija suluseisu ära kattis. Loomulikult ei näinud ma sellises pimeduses numbrit (ma kahtlen kas oleksin valgeski seda näinud), sest mängija oli täiesti teises ääres ning musta värvi särgis. Pidin viipama käega mängija poole, kes suluseisus ära kattis. Mängija, kes minult küsis muidugi muigas sellise vastuse peale, kuid ma ise olin uhke, et üldse värve eristasin ning suluseisu piiripeal viibinud mängijat ei karistanud (see oleks olnud äärmiselt ebaaus).

Mulle endale meeldis, kuidas kõik mängijad olid enda arvates tõelised eksperdid ning iga asi mida me brigaadiga tegime, oli kellegi jaoks vale. Niisuurt ning valjut tagasisidet pole mul üheski mängus olnud. Küll süüdistati kohtunikke oma kaotuses, siis üle löödud pealelöögis jne.
Treenerid olid ka ikka südamega asja juures. Küll saadeti oma mehi verbaalselt igale poole ning järgmisel hetkel olime tule all juba meie - kohtunikud. Nii palju nii värvikaid väljendeid, kui ühe kolmanda liiga tiimi treener eile kasutas polnud ma kunagi varem kuulnud. Mõnigi oli nii tobe, et pani mind ennast ka muigama.

Kõige rohkem õppisin sellest mängust, et veidi nalja peab saama ning tuleb olla endas nii kindel, et keegi ei saa sind mõjutada. Samuti saab lipu üle kontrollimine suureks osaks minu mängu eelsest ettevalmistumisest.

Kõik teised kohtunikud ka, KONTROLLIGE OMA LIPP ÜLE!
See oli üpris naljakas ning piinlik situatsioon, millesse ma enam sattuda ei soovi. Uskuge mind, lihtsam on enne mängu lipp üle kontrollida, kui mängu ajal hakata jublakatega jändama.

Järgmised mängud abikohtunikuna on mul nüüd naiste liiga ehk on palju vähem vastu rääkimist ning sõimamist (sõimamist nii oma mängijate vahel, kui ka vastasmängijate ning kohtunike ja treenerite sõimamist).
Ootan huviga, sest saan olla esimest korda naiste meistriliigas kohtunik ning samuti saan olla osaks täiesti naisbrigaadist.

Pikka aega pole ma kirjutanud, kuidas mul läheb oma vigastusest taastumisega, kuid nüüd EM-i alguses otsustan ma seda taaskord teha. Ehksiis on seekordne postitus just minu põlvele pühendatud.

Nüüd on mul möödas umbes kuu aega sellest, kui sain füsioterapeudilt loa hakata trenni tegema. Kuu aega olen jõudumööda käinud ning teinud. Samuti olen jätkanud oma jõusaali treeninguid ning kohtunikutööd olen ka üpris palju saanud teha .Enne esimesse trenni minekut ütles füsioterapeut, et päris mängu peale ma kaks kuud ei mõtleks. Hetkel, on veidi rohkem kui kuu möödas ning õnneks on hetkel tulemas ka suvepuhkus ehk järgmised mängud on alles juulis ning kui kõik hästi ja plaanipäraselt läheb saan ma siis juba mängida.
See kõik on väga tore ning mulle väga meeldib, et ma saan jälle tegeleda ja olla kuigi alguses oli küll nii, et mõtlesin koguaeg sellele, kuidas mu põlv igahetk murduda võib. Ma ei ütle, et ma enam sellele ei mõtle, sest see oleks valetamine, kuna see on mul päris tihti mõtteis, aga ma võin julgelt öelda, et trennis ma küll hoian jalga aga tegelikkuses ma enam ei karda. Juhtub mis juhtub.
Muidu on trennid toredalt läinud. Olen enda suureks üllatuseks avastanud, et uuesti nullist alustama ma ei pea. Enamus asju on mul siiski endiselt jalas ning nüüd tuleb lihtsat leida üles see julgus ja harjumus neid mängus ka kasutada, vaatamata põlvele.

Loomulikult kasvab trennis käies tahe ka mängida, tõsiselt mängida. Samuti tulevad meelde kõik need unistused ning eesmärgid, mis mul olid u 8 kuud tagasi, kui ma ei olnud veel vigastatud. Nende unistuste juures kõige suurem ongi mul esindada Eesti koondist nii palju ning nii hästi kui üldse võimalik. Praegu hiljuti tegi üks Eesti parimaid naisjalgpallureid Kaire Palmaru ajalugu, olles esimene Eesti naine, kes on Eesti koondist esindanud sajas mängus. See on kindlasti üks minu suurmaid unistusi, milleni ma soovin ka jõuda, kui põlv vähegi vastu peab.

Kõik mõtted pole mul kahjuks päris nii lillelised ja ilusad, sest tuleb olla ka realistlik ning reaalsus on see, et tõenäoliselt läheb mul põlv millalgi uuesti ja siis on juba kõik. Küsimus on lihtsalt selles, kui kaua mu põlv mulle aega annab. Ma väga loodan, et mul on veel aega mängida ja nautida jalgpalli.

Vahepeal olen isegi veidi mõelnud sellele, mida ma tegema peaksin või teeksin, kui ma enam ei saaks üldse mängida ning mitte mingisugust lootust enam pole. Olen pikalt lahanud seda küsimust, kuid vastust mul endiselt pole. Ma tõepoolest ei kujuta oma elu jalgpallita ette. Uskumatu mida kõike on mulle andnud jalgpall. Ma isegi tunnen, et kui ma jalgpalli enam mängida ei saa, siis ma kaotan enda. Ma enam ei tea kes ma olen või mida ma teen, alles jääb nagu tühi kest. Täpselt nagu banaanikoored ilma banaanita - koored pole banaani endita mitte midagi. Kes tahaks banaanikoori ainult?

Üha enam olen ma näinud ning pannud tähele ka teisi sportlasi (peamiselt jalgpallureid), kes on samuti põlvedega jamas. Kõige värskem näide on vast Kalju meeskonnas mängiv Erik Listmann, kes Narvas liigamängul õnnetult oma põlve ära nikastas. Temast on mul väga kahju, sest ta on nii noor ning tal on nii palju lootusi ning võimalusi, kuna tegemist on kindlasti ühe eesti noore talendiga, kes tõepoolest võib kaugele jõuda. Ise omast käest tean, et peale vigastust ja operatsiooni ei ole see enam see sama niiet eks me näe, kuidas Erikul läheb ning kuidas ta kõigest sellest välja tuleb.
Kindlasti soovin talle palju edu ning jõudu!

Üleüldiselt olen siiamaani oma põlvega hakkama saanud. Ta peab täiesti okeilt vastu mu koormusele (mängud kohtunikuna, trennid, jõusaal jne) ning siiani pole ka väga valutanud (ptüi-ptüi-ptüi - loodame, et ei hakka ka). Ühesõnaga loodan ma endiselt, et mitte ükski teine sportlane seda läbi elama ei peaks ning loodan, et ise saan ka sellest edukalt võitjana välja tuldud.

Eks me näe, mis juhtuma hakkab. Loodame parimat :)

Järjekordne postitus mu sammudest kohtunikuna aga seekord siiski veidi teises valguses. Nimelt kavatsen selle postituse kirjutada Eesti neljanda liiga teemal (neljas liiga on eestis meeste jalgpalli tugevuselt viimane liiga, vahetult enne rahvaliigat).
Värsketel kohtunikel nagu ikka on kombeks alustada noorte liigadest ning neljandast liigast. Mina pole amuti mingi erand ehk oma tegemised kohtunikuna toimuvad mul neljandas ning noorte liigas.

Neljas liiga on minule olnud samuti üpris uudne kogemus, sest Premium liigas palliva klubi kasvandikuna pole ma teisest liigast madalamate liigade tiimide ning mängudega kokku puutunud. Ootusi ma endale enne esimest mängu abikohtunikuna neljandas liigas ei seadnud. Peamine asi millele enne mängu mõtlesin oli see, et üritan jääda elama ning näha ära suluseisud. See, mis tegelikult toimub/toimus oli täielik üllatus ning uudis minule. Sellist asja poleks ma oodanud.

Minu kõik toredad mängud kohtunikuna on alanud ikka valvelauast garderoobi võtme küsimisega. Iga kord olen näinud erinevatel inimestel üht ja sama reaktsiooni, kui lähen ja ütlen, et olen mängul kohtunik. Kõigepealt vaadatakse mulle lolli näoga otsa ning kui täpsustan, et olen jalgpalli kohtunik, siis on vastus umbes: "Issakene, sina ka või? Noor neiu ja selline amet" Alles peale enamvähem sellist reaktsiooni saan kätte garderoobi võtme.

Kui vorm seljas ning brigaadiga läheme väljakut üle vaatama ning sooja tegema saan näha taaskord üllatunud pilke. Sammudes väljakule ning mõnikord ka protokollidega jamades vaatavad kõik mind üllatunult. Ilmselgelt ei olda harjunud naiskohtunikega ning arvestades seda, et olen üpris noor, siis on üllatunud pilgud põhjendatud.

Neljandas liigas on igapäevane, et mängijad jäävad mängule hiljaks (eriti laupäeva hommikuti) ning protokolle pole ja pallid on pidevalt kadunud või liiga tühjad. Samuti on see olemuselt muidugi palju nahaalsem ning jõulisem. Esimesel mängul nägin juba verd ning pisaraid. Vigastusohtikke olukordi on väga palju, sest pidevalt tõuseb kellegi jalg teisele näkku või liigub täie jõuga täpselt jalgadesse. Alguses olin täiesti shokis, sest ma polnud üldse harjunud sellise mänguga, kuid hiljem harjusin juba.

Veel üks iseärasusi on pallist mööda löömine või valele poole selle löömine. See kõlab naljakalt, kuid see on tõsi. See on üks peamisi põhjuseid, mis teeb neljanda liiga joonepeal olemise eriti piinarikkaks. Pall liigub kiirelt ning lohakalt ühelt poolelt teisele ning suluseisu muidugi ründajad ei vaata. Kui lõpuks olengi kindel, et ründaja oli suluseisus ning tõstan lipu on ründaja vihane, et ta lubava olukorra ära võtan, kuigi oli ilmselge suluseis ning isegi ta tiimikaaslased said aru. Sellises olukorras olen ma isegi peaaegu peksa saanud.

Kui ma siin olen neljandast liigast võibolla veidi negatiivse noodiga kirjutanud, siis kindlasti pole see üdini jube ja negatiivne. Võin julgelt öelda, et mulle isegi meeldib see. Mängijad tiimis on kõik omavahel head sõbrad, nad ei võta seda mängu tööna, vaid pigem just lõbuna ning ka kohtunikesse suhtutakse üsna hästi (see mõndade eranditega). Mängijate vanus on ka nii erinev. On mängijaid, kes on vanuses u 40-50 ning siis on 15-16 aastaseid noori poisse ka.
Väravate osas võin öelda kindlalt, et olen oma väheste mängude jooksul üsna palju väravaid näinudning vähemalt pooled neist olid ülimalt ilusad ning effektsed.

Ühesõnaga mulle on neljas liiga väga meeldima hakanud ning isegi kui ma kunagi ei peaks seal enam kohtunik olema, lähen ja vaatan mõnda mängu ikkagi.

Soovitan ka kõigil teistel!

See nädal on olnud minu jaoks täiesti pöörane. Olen saanud olla kohtunik põhimõtteliselt seitsmel mängul, erinevatel staadioitel. Iga mäng on olnud erinev ning ma olen kohutavalt palju arenenud ning ennast ka ületanud.

Esimene mäng see nädal oli mul üllatuslik määramine, millest sain teada alles päev varem. Tegemist oli tüdrukute U17 liiga mänguga, kus sain võimaluse olla abikohtunik. Mäng toimus Sakus, mis on koht, millest ma varem midagi ei teadnud. Kogu see mängu trall algas juba ca 45min enne mängu algust, kui ekslesin Sakus, et leida staadion. Sain brigaadis olla väga toredate inimestega, kes mulle kindlasti tuge ning abi andsid. Tegemist oli mänguga, kus mõlemas tiimis oli mul sõbrannasid ning ühe tiimi treener oli varem olnud ka minu treener. Ma alguses kartsin ja arvasin, et see teeb mulle kohtunik olemise raskeks, kuid endale üllatuseks sain peale mängu tõdeda, et ei pannud seda mängus tähelegi. Mängu tempo oli täiesti talutav ning minu otsuste kohta ei tulnud ka väljakult eriti vastukaja. Ise jäin rahule, kuigi tean nüüd oma nõrku kohti ning tean millele keskenduda edaspidi.

Tüdrukute U17 mäng Saku-Ajax, abikohtunik Pilt-Made Järvekülg

Teine mäng oli laupäeval ning tegemist ei olnud enam noorteliigaga. Nimelt sain määramise meeste neljanda liiga mängule. Tegemist oli üleüldse väga huvitava ning erilise kogemusega. Kõik algas hommikul vara ärkamisega ning Kalevi staadionile minemisega. Staadionile jõudes sain teada, et meeste garderoobide poolel oli lisaks kohtunike garderoobile ka Moldova rugby tiim. Mõtlesin, et no mis seal ikka ning läksin garderoobi, et teha tutvust kohtunikega, kellega brigaadis olema pidin. Kuna olin esimene abikohtunik, kes riidesse sai oli minu ülesandeks minna tiimide juurde ning neile protokollid anda. Ilmselgelt olid kõik mehed ning ka pealtvaatajad üllatunud (ma ei oska öelda, kas meeldivalt või mitte), kui nägid, et mängu teenindab naiskohtunik. Vahetult enne mängu saime kuulda Moldovlaste laule ning jorinat.
Neljanda liiga mänge polnud ma kunagi varem näinud niisiis ei teadnud ma mida oodata. Mäng algas ning juba esimestel minutitel sain aru, et see mäng erines tunduvalt mängudest, millega varem olin kokku puutunud. Mäng oli jõuline ning ohtlik, palju peksti pikki palle ehksiis pall käis sellistes kohtades, kus kõrgemate liigade jalgpallis pall ei satugi.
Põhimõtteliselt oli minujaoks mäng selline:
"Ahah, seal on täiesti vaba mängija, ilmselt läheb sööt sinna"
*keeran keha juba sinna suunda ning hakkan vaikselt sinna poole liikuma*
*pall pekstakse hoopis teise suunda ning kohe tekib vasturünnaku võimalus ning ohtlik olukord minu ees oleva värava juures*
Loomulikult oli vastukaja väga suur, sest mõlemad tiimid soovisid võita ning oma ebaõnnes süüdistatakse muidugi kohtunikke. Mäng läks päris jubedaks esimese poolaja viimastel minutitel, kui värava all toimus olukord ning järsku pallivõitluse tagajärel kaks meest pikali maas olid. Kuna olin kaugema värava juures, siis ei näinud ma täpselt mis toimub. Järsku kogunevad kõik ühe mehe juurde ning üks mägijatest karjub vahetusmängijate pingi poole: "Kiirabi. Ruttu helista kiirabi. Ta kaotab liiga palju verd." Esimene mõte oli mul see, et mees teeb nalja, aga ta ei teinud. Helistati kiirabisse ning minust möödus verest läbi imbunud särgiga mees, kellel oli korralik peahaav. Mees viidi haiglasse. See oli päris korrralik shokk mulle, sest sellist asja polnud ma varem näinud. Peale mängu olin ma loomulikult nii vaimselt kui ka füüsiliselt täiesti surnud.
Ühesõnaga ma toon halba õnne, sest kõik kes seal mängul olid ütlesid, et nad pole sellist asja varem näinud. Hea algus mu kohtunikukarjäärile.


Pühapäeval olin kohtunik tüdrukute U13 vanuseklassi meistrivõistluste turniiril. Pidin vilistama viite mängu. Õnneks oli tegemist üsna pisikeste tüdrukutega ehk väljak polnud väga suur ning mängu aeg oli ka vaid 2x12 min. Ma ise tunnen, et nende viie mängu jooksul ma väga suuri vigu ei teinud. Oli raskeid hetki, kus pealtvaatajad ning treenerid karjuvad mu peale, sest nende arvates olin auti valesti näidanud. Neid hetki oli küll vähe aga neid ikkagi oli. Neil hetkedel käis mul endal ka peast läbi, et äkki olen ma valesti vaadanud aga mul tuli jääda kindlaks enda otsusele niisiis ma loodan, et tegin õigesti.
Turniiril mängisid ka minu klubi kasvandikud, kellega koos olen ma treeninud. See tegi mulle vilistamise raskemaks, kuid tundub, et sain hakkama. Kõige raskem hetk oli see, kui oli Kalju mäng ning kalju mängija puutus palli käega. Mul oli nii halb tunne sees, sest ma ei tahtnud üldse penaltit anda, aga sellel hetkel tuli teha õiglane otsus, ehk ma näitasin penaltit. Seal ei saanud olla mitte mingit vaidlemist, sest tegemist oli ilmselge käega mänguga.
Üldiselt jäin ma rahule ning olen väga väga uhke, et sain sellega hakkama.

Ma olen väga õnnelik, et sain nii palju kogemust see nädal. Samuti olen väga rõõmus, sest mu põlv on suurepäraselt sellele koormusele vastu pidanud. Käin ju trennides ka (jalgpall kui ka jõusaal) niiet alguses kartsin ma väga, et põlv ei pea vastu, kuid nüüd on selgunud, et põlv polegi mul kõige nõrgem lüli, sest rohkem muresid on mul hetkel hoopis seljaga.


Järgmine nädal läheb mul lihtsamalt, sest praegu on teada, et mul on kaks mängu. Üks on noorteliiga ning teie on taaskord meeste neljas liiga.
Loodan, et paranen ning arenen iga mänguga ning jõuan veel kaugele kohtunikuna.

Neljapäeval olin esimest korda päris litsentsiga EMV kohtunik. Ma ei ütle, et ma täielikult läbi kukkusin, sest iseenesest otsused olid täiesti okeid aga no jah.

Loomulikult olin ma närvis. Olin isegi väga närvis, sest juhuslikult langesid väga paljud asjad kokku.
Ehksiis:
1. See oli mu esimene mäng.
2. Ma olin varem olnud vaid joonel.
3. Publikus istusid mulle väga paljud olulised inimesed.
4. Vastaste treener oli mu lemmik naistreener

Jah, just nimelt. Sa võid arvata, et teed litsentsi ära ja ongi kõik, aga tegelikkuses on litsentsi tegemine alles kõige algus. Litsents annab sulle jah kogu teoreetilise, kuid see ei anna sulle õiget positsiooni valikut, enesekindlust, kogemusi kõige väljaspool mängu toimuva korraldamisega ning protokolli täitmise oskust samuti mitte.

Ühesõnaga kogu lugu hakkas pihta juba kohe alguses, kui sain kätte protokollid ning uskuge mind see ei olnud armastus esimesest silmapilgust. Vaatasin veidi aega seda protokolli ning esimene mõte oli "Mida ma nendega tegema pean?" peale riiete vahetust süvenesin veidi ning tundus, et saan aru enam-vähem. Mis siis ikka, läksin tegin soojendust ning kontrollisin palli üle. Seejäre kontrollisin kõik mängijad üle ning jooksime peale. Peale tervitust ning poole loosimist oligi aeg avavile anda. Esimestel minutitel tundus mäng mõlemalt poolt kinnine ning pigem püüti oma värav puhas hoida. Kahjuks või õnneks kohe peale seda mõtet löödi järjest 4 väravat nelja minuti jooksul! Neist kolm lõi üks ja see sama tüdruk kolmel järjestikusel minutil! See oli päris suur üllatus mulle. Kui arvasin, et torm on möödas eksisin ma rängalt. Saatuse tahtel JUST seitsmeteistkümnendal minutil tuli mul anda mu elu esimene penalt. Kaitsemängija puutus palli oma karistusalas käega ning oligi vaja penalt vilistada. Penalt muidugi realiseeriti ning esimene poolaeg lõppes viie löödud väravaga. Teine poolaeg midagi erilist ei toimunud (va see, et komistasin AINSA torbiku otsa ning löödi veel kaks väravat).

Mina seal punases kollase torbiku taustal, millele ma otsa jooksin.

Peale mängu pidin kõik protokolli kandma. Loomulikult kirjutasin ma lõppskoori alguses valesti ning ei teadnud kuidas märkida penaltist löödud värav ja samuti olin unustanud üle lugeda pealtvaatajad. Kui kõik takistused olid ületatud ning sain oma täidetud protokolli üle antud olin ma tegelikkuses rahul. Publikust öeldi mulle ka paar hea sõna ning päev oligi korras.

Hiljem analüüsides muidugi nägin ma kui kohutavalt halva positsioonivaliku ma olin teinud niisiis ma nägin, mida ma paremini pean tegema järgmisel mängul.

Kõige olulisem oli selle kõige juures minujaoks see, et ma sain tunda ennast normaalse ja võrdsena. Peale põlvevigastust on mul koguaeg mõttes põlv ning ma ei tunne ennast võrdsena, sest olen vigastatud. Enamus inimesi muidugi seda ei mõista aga seal mängus ununes mul kogu muu. Jah, võibolla on see ainult minul aga ma olen väsinud koguaeg põlvele mõtlemisest, igas olukorras tuleb silme ette pilt, mis siis oleks, kui mul praegu põlv jälle alt ära läheks. Enam ei ole küsimus kas mul läheb põlv alt ära, praegu on küsimus lihtsalt millal.


Järgmine kord olen ma joonel järgmine laupäev IV meeste liiga mängul ning peakotunik juba järgmine pühapäev U13 tüdrukute turniiril. Kindlasti kavatsen ma vigadest õppida ning äkki tuleb juba paremini välja.

Ma ei tea miks, aga mul tekkis soov avaldada oma mõtteid, arvamusi ning ka ootusi teemadel, mis kogu jalgpallimaailma on viimasel ajal köitnud. Loomulikult on peamine jututeema praegu Leicesteri imelugu, samuti on juttu Champions League'i finaalist, kus on vastamisi linnarivaalid - Atletico Madrid ning Real Madrid ning veidi on juttu ka La Liga pingelisest lõpust ja Premium Liiga huvitavast hooaja algusest.



Kõigepealt jalgpallimaailma muinasjutt - Leicester City. Ilmselgelt elas kogu maailm kaasa nende võitudele Premier liigas, olenemata, millise klubi fänn ollakse. Minu arvates oli alguses üpris naljakas vaadata, kuidas tabeli viimane klubi tabelis tõuseb. Suurt rolli mängis Leicesteri muinasloos muidugi ka endine tiitlivõitja Chelsea, kes tegi ülimalt kehva hooaja. Samuti tasub märkida, et tiitlivõitja otsustas taas Chelsea särgis mängiv Eden Hazard, kes eelmisel aastal oma löödud väravaga kindlustas Chelsea tiitlivõidu, kuid see aasta kindlustas ta viigiväravaga Tottenhami vastu Leicesteri liigavõidu.
Kui jutt liigub Leicesterile, siis on kindlasti juttu ka mehest, kes on tõeline imetegija. See on muidugi selle aasta üllataja Jamie Vardy. Tänu talle on kindlasti praegu kuulsaim jalgpalli väljend VardyParty. Imeline on see, kuidas ta on jõudnud kahe aastaga põhimõtteliselt pühapäeva liigast Inglismaa kõrgliigasse ning Inglismaa koondisesse.



Minu silmis on Leicester imeline ning see sats tõestas kogu maailmale, et unistused täituvad ning et raha ei loe kui on tahtejõud. Ning see, et Leicesteri võiduvõimalus hooaja alguses oli 1/5000 ning see, et Ameerika presidendiks saab Kim Kardashian või, et Eesti jalgpallikoondis võidab EM aastal 2016 tõenäosus on 1/2000, muudab kogu selle loo veel imelisemaks. Ma ei oskagi midagi muud öelda.
Kõige õigem on öelda nii, nagu see härra siin:




CHAMPIONS LEAGUE'I FINAAL ON JUBA 28. MAI!!!

Ma olen väga õnnelik, et  UCL'i finaalis kohtuvad see aasta Atletico Madrid ja Real Madrid ning et Barcelona langes üsna ruttu konkurentsist (ma ei ütle seda, sest olen ise Reali fänn, vaid sellepärast, et kui Barcelona välja langeb hakkavad teised klubid ennast tõestama ning jalgpall läheb jälle põnevaks). Jah, ma olen Reali fänn, kuid ma eeldan ning arvan, et finaal tuleb põnev ning võimalusterohke. Ma ei usu, et mängu hakkab domineerima kindlalt üks võistkond, sest mõlemad tiimid on näidanud sisu ning samuti oleme näinud mõlemate satside raskeid ning jubedaid mänge, niisiis ootan mina väga põnevat ning võimalusterohket mängu.

Kui nüüd analüüsida tiime ning mängijaid, siis leiame mõlemast tiimist tegijaid. Kui nüüd alustada Realist, siis kindlasti on vaja ära mainida klubi treener Zinedine Zidane, kes Reali särgis on mängijana suuri tegusid teinud, kuid nüüd treeneripositsioonil samuti ideaalselt hakkama saab. Tema käeall on Reali võitude protsent läbiaegade suurim.

Reali esiväravavahiks on peale Iker Casillase lahkumist tõusnud Keylor Navas, kes on teinud väga häid mänge. Fakt on ju ka see, et selle mehe seljataga sel hooajal Championis League's on võrk sahisenud vaid kaks korda.
Kaitseliin on Realil üpris kindel. Keskkaitsepaar on tavaliselt kapten Ramos ning Pepe, kes tiimi nurgalöökide ajal õhu võitluses tugevdavad (mõlemad on peaga löönud väravaid üpris palju), kuid mõnikord on Pepe asemel ka prantslane Raphael Varane. Äärekaitses näeme tavaliselt Marcelot ning Carvajali, kes rünnakutele kaasa aitavad.
Keskel on Zidane'l valikuid palju. Enamustes mängudes on väljakul Toni Kroos, kes mängu ehitab. Tihti näeme ka Nachot, Modrici ning Iscot ning mõnikord ka Casemirot.
Ründes ei saa me üle ega ümber maailma ühest parimast mängijast Cristiano Ronaldost, kes ilmselgelt juhib rünnakuid ning lööb väga palju. Temaga on enamasti ründes Bale ja Benzema ning vahetusest sekkuvad Lucas ning James.



Atletico on kindlasti väga tugev tiim ning nad on seda see hooaeg mitu korda tõestanud. Iga tiim ei suuda võita kõigepealt FC Barcelonat ning seejärel Bayern Münchenit - kuid seda just Atletico tegigi.
Treeneriks on neil paljude lemmik Diego Simeone. Simeone on minu silmis imeline treener. See, kuidas ta oma tiimile väljaku ääres kaasa elab ning kui hingega see mees asja juures on paistab kaugele. Minu arvates on ta kindlasti üks parimad praeguse aja treenereid.

Atletico väravas seisab Oblak, kes end just hiljuti esiväravavahiks on rebinud. Kindlasti on sellel oma osa ka Mayo vigastusel, kuid tuleb olla aus, Oblak on teinud imelisi mänge, eriti Champions League's. Ilmselt näeme ka finaalis tema imelisi tõrjeid (vähemalt ma loodan nii).

Kaitseliini tugipunkt on vanameister Godin, kelle keskkaitse partner on enamasti Gimenez. Äärtel on Felipe Luis ja Juanfran, keda tihti võime leida pealelööki sooritamast.
Keskväljal on Koke, Fernandez, Gabi ja Saul. Kuna Atletico mängib enamasti formatsiooni 4-4-2, siis peavad poolikud jõudma appi ründesse ning samuti ka toetama kaitset ehk liikumist on neil palju rohkem kui enamustel teistel klubidel.
Ründes on tavapärane valik Simeonel Torres ning Griezmann, kes jõuavad kaitsesse, kuid kontrad suudavad ohtlikult lahendada.


FINAAL JUBA 28. MAIL!!

Veidi kirjutan ka muust toimuvast. Näiteks La Ligas olen Reali fännina ilmselgelt Reali võidu poolt, kuigi olen üpris õnnetu, et Atletico nüüd kullaheitlusest kõrvale jäi. Hetkel on tabeliseis ülimalt põnev:
1. Barcelona 88pt
2. Real Madrid 87pt
3. Atletico Madrid 85pt

Eesti liigas toimub samuti tsirkus, sest tiitlikaitsja FC Flora on hooaega ülimalt halvasti alustanud. Kaotused ning viigid tabeliviimastega kodus on päris karm tulemus. Tabeliliider on hetkel Nõmme Kalju, kes on hooaega alustanud üsna hästi. Homme kohtuvadki Flora ja Kalju A le Coq Arenal kell 20.00! Kindlasti tuleb huvitav mäng ning panused on suured.

Lõpuks veidikene mu põlvest ka. Nimelt käin ma juba vaikselt trennis ning jooksmas. Hetkel tundub täitsa okei, kuid eksnäis, mis edasi. Olen positiivne ning üritan hakkama saada, mis seal ikka muud teha :)

Seekord kirjutan postituse jalgpalli expectations vs reality ehk ootused vs tegelikkus. 


Expectations vs reality nr 1: Poodi minek, et putsasid osta
EXPECTATIONS:
Lähen poodi ning leian putsad, mis mulle meeldivad. Saan valitud kiiresti ning jalga proovides on kõik suurepärane. Rahakott võimaldab seda samutii ning putsad on ideaalsed. Väravaid hakkan palju lööma.
REALITY:
Poodi minnes on valik nii suur, et seisad pool tundi riiulite ees, et otsustada milliseid proovida. Kui leiad putsad, mis meeldivad proovid järgmised pool tundi erinevaid suuruseid ning tõenäoliselt su lemmikud ei istu sulle jalga. Tekib draama. Lõpuks leiad sobivad putsad, olles poes olnud juba rohkem kui tunni. Seejärel vaatad hinda ning saad shoki, sest rahakott ei luba või siis on see, kes ei luba su ema. Ema tekitab draama ning poest lahkud tõenäoliselt ilma putsadeta ning vihase emaga.


 Expectations vs reality nr 2 : Mängimine publiku ees
Mängul, kus vaatavad meile olulised isikud tahame ikka hästi mängida, teha palju trikke ja lüüa väravaid.
EXPECTATIONS:
Löön hat-tricki ja teen palju atskoosid. Meie tiim võidab ning läheb hästi. Kogu publik toetab meid.
REALITY:
Löön omavärava ning mulle tehakse päris palju atskoosid. Küljesisseviset visates komistan väljakule ning ninast hakkab verd jooksma. Oma kastis mängin käega ning teenin penalti, mille vastaste ründemängija ära realiseerib. Kergemaid üleasteid tehes komistan palli otsa. Publikut on vähe ning
karjub ainult minu ema, kes karjub mulle: "Sa ei oska niikuinii mängida, mine koju ära"














Expectations vs reality nr 3: Tiimipildid
EXPECTATIONS:
Tiimipilt tuleb nagu tippklubidel. Pilt, kus kõik näevad välja normaalsed ning professionaalsed. Taust on ilus ning puhas. Kõik on tasakaalus.









REALITY:
Kõik teevad imelikke poose ning lolle nägusid. Ma ise näen välja nagu kartul. Põhimõttleiselt ei saa seda pilti kuskile panna ega kellegile näidata.

Kirjutanud pole ma juba 2 kuud. Tõenäoliselt sellepärast, et tavalist 'mu põlv paraneb' postitust ei tahtnud kirjutada. Nüüd, täna kirjutan uuest ja huvitavast kogemusest, mis mul aprilli alguses algas. 

Nimelt, otsustasin minna 'Kohtunike kooli'. Ma olen juba päris pikka aega mõelnud kohtunik olemise peale, kuid koguaeg on olnud kuidagi kõike muud jne. Ma arvan, et mu üsna raske põlvevigastus, mis mind jalgpallist rohkem kui pooleks aastaks eemale jättis/on jätnud andis viimase tõuke end kursustele kirja panemiseks. Kogu see hirm, et võin kaotada jalgpalli, mis on mulle nii oluline, andis mulle viimase tõuke. Niisiis panin end kursustele kirja juba jaanuaris, kuid kursused ise hakkasid alles aprillis.
Kokku oli mul 'Kohtunike kooli' raames 7 kogunemist. Kuna tegemist oli Tallinna naiste kursustega, siis oli meid ca 10. Üpris vägev oli näha, kuidas kursustel olid nii erinevas vanuses naised. Oli umbes minuvanused ning siis oli minust 10-20 aastat vanemad naised.

Esimesed viis kogunemist olid loengud. Rääkisime läbi kõik 17 jalgpallireeglit ning arutasime läbi mänguolukordi. Kohe esimeses loengus saime oma jalgpallireeglite raamatu, mida kasutasime ning kohtlesime kõik nagu õpikut või piiblit. Tavaliseks muutusid kella üheksased jalutuskäigud A le coq arenalt koju.


Igas loengus kuulsime oma koolitaja Hannes Kaasiku suust läheneva eksami kohta. Esimestes loengutes ma sellele eksamile üldse ei mõelnud, käisin kohal, mõtlesin kaasa ning kordasin kodus. Nii umbes neljandast loengust alates hakkas juba vaikselt koitma, et järgmine nädal on eksam ning ma pean sellele juba mõtlema hakkama.


Enne eksamit oli meil ka praktikatund (1.5 tundi tegelikult) koos Karolin Kaivoja ja Neeme Neemlaidiga. Harjutasime liputehnikt ning abikohtuniku jooksutehnikat, samuti ka peakohtuniku käemärke ning kuidas vaadata suluseisu. Seal tegin ka oma esimesed jooksusammud peale poolt aastat. Sealt tunnist sain kaasa väga hea tunde ning soov kohtunik olla kasvas veelgi.




Eksam oli esmaspäeval ehk peaaegu terve pühapäeva ma kordasin ning harjutasin. Vaatasin läbi harjutusklippe ning lugesin läbi reegleid. Naljakas, et ma seda ütlen aga mulle väga meeldis õppida neid reegleid.

Lõpuks jõudis kätte esmaspäev ning eksam. Eksamit tehes ei tundunud see üldse nii hull või raske kui me kõik olime kartnud. Kui kõigil oli eksam tehtud sõime kringlit kuni Hannes meie eksamitöid parandas. Rääkisime läbi küsimused ja vastused ning iga sekundiga pinge aina kasvas, sest keegi ei tahtnud ju läbi kukkuda. Samuti sain siis teada, et olen jälle kõige noorem kogu pundist.
Kui tagasi eksamiruumi läksime saime teada, et keegi ei kukkunud läbi oli kõigil kergendus ning olime ülimalt rõõmsad. Seejärel hakkasime saama ükshaaval kätte oma litsentsi, kaarte ning eksamitööd, et see üle vaadata. Tuli välja, et tegin kõige nooremana kursuse parima töö ning tänu sellele sain kohe kätte jalgpallikohtuniku C klassi rinnaembleemi.

Nüüd on mul käes litsents ning kaardid ja esimene mäng on juba esmaspäeval, kus saan abikohtunikuna tegutseda. Ma väga loodan, et tänu sellele saan ma olla jalgpalliga koos väga pikka aega.




Ja kindlasti soovitan ma neid kursusi kõigile, keda vähegi huvitab jalgpall. Mitte midagi pole kaotada, sellest ainult võidab.

Ma olen seda teemat juba puudutanud aga ma tahaks väga, et kõik oleksid õnnelikud ja tänulikud selle üle, mis neil on. Kui sa pole midagi suurt kaotanud, siis sa sul on raske mõista, kuid mõtle, kas sa tahaksid läbi elada rasket kaotust selle asemel, et proovida mõista ning lihtsalt olla tänulik.

Meid kõiki inspireerib keegi või miski. Meil kõigil on mingi asi või keegi, kes/mis meid motiveerib ja inspireerib oma unistuste ja eesmärkide poole püüdlema.

Inspiratsiooni võib leida kõiges. Inspiratsiooniks võib olla muusika või film või mis iganes muu asi, kuid peamiselt kipub inspiratsiooniks olema mõni persoon. Tavaliselt on inspiratsiooniks inimene, kes on tegija oma alal. Rohkem veel kui on erinevaid huvisid, on erinevaid iidoleid. Kõigil meil on omad huvid ning väärtushinnangud, selle järgi kujunevadki eeskujud ehk iidolid.

Jalgpallis on praeguse aja peamised iidolid Cristiano Ronaldo ja Lionel Messi ( jah me kõik peame tunnistama, et üks neist meestest on olnud meie eeskuju või lemmik :D ). Mulle ei meeldi nende võrdlemine ühiskonna poolt. Nad on niivõrd erinevad mängijad, neid ei saa võrrelda. Messile on antud anne/talent ning Cristiano tulemus on tulnud pigem suure ja raske treeningu ning tööga. Nende mängustiil ja füüsis ning kehaehitus on juba nii erinevad. Minu arvates tuleks nautida seda aega, mil meil on võimalus näha neid kahte legendi mängimas.  Ausatn neid mõlemaid väga, kuid iidolid nad minujaoks pole.

Minu arvates on jalgpalli suurkujud läbiaegade siiski Pele ja Ronaldinho. Kindlasti on asi ka selles, et kui nemad tegusid tegid polnud nii olnuline raha, vaid mängiti pigem jalgpalli pärast, raha oli pigem boonuseks. Nemad on inspireerinud meid kõiki. Õpetanud, mitte ainult seda, kuidas jõuda kaugele jalgpallis, vaid ka seda, kuidas jõuda kaugele elus ja kuidas olla hea inimene. Nad on meile õpetanud, et jalgpall pole enam ammu ainult mäng.

"Everything on earth is a game. A passing thing. We all end up dead. We all end up the same, don't we?"
-Pele

Samuti on inspireeriv ja muidugi motiveeriv mees Andrea Pirlo. Andrea Pirlo on kohe algusest peale olnud eriline. Juba poisikesena paistis ta silma. Asi ei ole niivõrd talendis, vaid asi on töös ja treeningus. Paljud edukad sportlased on öelnud, et neile annab enesekindluse see, kui nad treenivad sel ajal, kui keegi nende vastastest ei treeni. Treenides jõululaupäeval on hea mõelda, et kõik vastased söövad ja pidutsevad ning mina treenin. Pirlo on näidanud, mida tähendab austus ning ustavus klubi ning jalgpalli vastu. Ta on õpetanud, et kadedus ei vii kuhugi ning et ükski unistus ei ole liiga suur.

"Kaitseliini ees arvasin võivat anda endast taaskord parima. Kui meri on sügav, siis kala hingab, kui ta panna madalasse vette, siis ta kohaneb, kuid see ei ole üks ja see sama"
-Andrea Pirlo

"Need poisid, kes minuga Brescia U-17 meeskonnas mängisid, ei olnud halvad, kuid nad leidsid end maadlemas (ja korrapäraselt kaotamas) tõsise probleemiga. Neil oli hirm oma unistuste ees, nad kannatasid oma unistuste raskuskoorma all seni, kuni see nad lömastas.
Minu meelest on targem uisutada kiirema järgi ja jääda teiseks, kui hoog maha võtta ja mitte kunagi kohale jõuda. Nad ei saanud sellest kunagi aru. Kahju"
-Andrea Pirlo (raamatust "Andrea Pirlo - Mõtlen, järelikult mängin")


Samuti saab ennast motiveerida, teisi inspireerides.

Inspireerida on raske, kuid see pole võimatu. Mulle jääb näiteks elu lõpuni meelde hetk, mil peale mu  mängu tuli minu juurde üks 5-aastane tüdruk, kellel oli seljas ilmselgelt talle suur jalkavorm ning käes jalgpall ning ta ütles mulle "Kui suureks saan olen täpselt nagu sina" Sel hetkel käis mu peas
klõps ning sain lõplikult aru, et jalgpall on see, mida ma tahan. See andis mulle motivatsiooni iga mäng aina paremini mängida.


(See video on tehtud tüdrukute jalgpallifestivalil "Live your goals 2015 Tallinn". Olen ise ka seal ning seal on näha väikeseid ja armsaid noori tüdrukuid, kes on leidnud jalgpalli. Vanimate seas olles, tuli seal meie grupil olla eeskujuks noorematele. Ülimalt armas ja soe päev ning imeline algatus minu arvates.)

Unista, unista ja veel kord unista :)

Minu koondise treeneri Katrini arvutis oli üks pilt, mida ta meile koguaeg näitas, seal oli kirjas:

"If your dreams don't scare you, they aren't big enough"

Minu arvates tuleks rohkem unistada ning unistuste poole püüelda. Tuleb leida see jõud, motivatsioon ning inspiratsioon ning see ära teha. Miski pole võimatu.
Pealegi on unistamine lõbus tegevus ning kui midagi väga tahta, saab selle saavutada. Soovidega on juba nii, et kui väga tahta ja soovida, siis kipuvad soovid täituma.



Oma vigastuse tõttu ei saa ma hetkel spordiga tegeleda ning edasi püüelda oma unistuste poole. Tahtejõudu on rohkemgi veel kui vaja, kuid füüsiline pool ei jõua järgi veel. Kuu aega operatsioonist ja juba läheb paremaks.
Seetõttu ajabki mind ülimalt kurjaks ning närvi, et inimesed, kellel kõik on korras ja kellel tervis peab vastu, ei võta tõsiselt trennides käimist ja mängimist.

Kallid inimesed, teil on kaks terved põlved ja terve keha, teil on võimalus mängida ja tegeleda ja olla. Miks te ei võta seda tõsiselt ja miks te ei pinguta? Ma annaks praegu kõik, et saaksin kasvõi lihtsat trenni teha. Nautige ja sportige täiel rinnal nii kaua kui võimalik. Elu on lühike ja ei saa lõpmatuseni edasi lükata.

Peagi saab täis esimene kuu nö "parandatud jalaga" ehk kuu peale operatsiooni. Muutusi on toimunud palju ning omal jalal lähen trepist üles igas mõttes.

26 päeva olen võimelnud ja näinud vaeva, et saada tagasi platsile. Nüüd hakab vaikselt juba minema ning olen esimesed sammud trepil paranemiseni teinud. Liikuda saan ise omal jalal. Uskumatu kui eriline see minu jaoks on. Veidi enam kui nädal aega tagasi oli mu suurim soov lihtsalt käia omal jalal. Ei mingeid karke ning ratastoole. Nüüd saan isegi treppidest omal jalal üles.
Sellega ongi nii, et argilised asjad tunduvad meile enesestmõistetavate ja tavalistena, ainult kuni hetkeni mil meil neid enam pole. Kõik, kes ilma muredeta kõnnivad ja liiguvad ei teagi kuidas neil veab, et saavad liikuda.

Kuna valu on vähenenud ja peaaegu täiesti olematu ning tavapäraste asjadega saan juba normaalselt hakkama, siis on tugevnenud tung tagasi mängima saada. Motivatsiooni paranemiseks lisab ka hiljuti saadud kutse/võimalus tulevasel hooajal ka naiskonna eest väljakule minna. Ainus takistus on veel põlv.

Üleeile sai mul 4 kuud viimasest korrast, kui mängisin. Neli kuud on üpris pikk aeg, teatud mõttes. Ühel hetkel tundub see üüratu pika ajana, täis raskusi, valu ning seiklusi, kuid järgmine hetk on tunne, et 24 september, mil kaotasin põhimõtteliselt kõik, oli just nagu eile. Olen saanud targemaks ja tugevamaks, kuid samuti on igatsus ja tühjus täitnud koha mu südamest, kus on varem olnud jalgpall. Sellele tagasi mõeldes tekivad ikka mõtted, kuidas saaks ajas tagasi minna ning asja muuta, kuid see on võimatu, kahjuks. Tuleb minna eluga edasi ning püüda raskusi trotsides edasi minna ning võimalusel ka tagasi väljakule minna.

"Elu ei saa kogu aeg allamäge minna, ükskord tuleb põhi vastu ja siis hakkab ta jälle üles minema"
- Mark Dennis

Paljud noored ja vanad mõtlevad, millega võiks tegeleda või mis alale pühenduda. Mina jalgpallurina soovitan kindlasti jalgpalli. Jalgpall on hea nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Kindlasti on jalgpall üks parimaid alasid, et oma füüsis korda saada. Jalgpallis treenitakse kiirust, koordinatsiooni ning pallikontrolli. Ma julgen väita, et pallikontrolli või reaalset palli puudet on suures mängus üksikul mängijal (mitte tiimil) kõige vähem. Rohkem tuleb liikuda. Liikuda tuleb igas suunas, igatpidi, erineva kiirusega ja erinevatel aegadel. See tõstab olulisele kohale vastupidavuse, mida enamustes klubides treenitakse eraldi üldfüüsilise treeninguga. Samuti on seal vaja tugevat kehaehitust (korpust nagu mu kunagine treener armastas öelda), mida treenitakse jõuharjutustega. Kui palju jõuharjutusi tehakse ja kas nende tegemise teeb treener kohustuslikuks, sõltub klubist ja treenerist. Minu arvates ei peaks treener tegelikult üldse selle kohustuslikuks tegema, sest iga mängija, kes soovib endast väljakul kõik anda peaks teadma, et jõuharjutused on vajalikud. Tugev keha ja kehaehitus ei anna ainult enesekindlust oma kehas olemiseks, see aitab vältida vigastusi ja kuna jalgpall juba on selline ala, et tuleb palli ka kehaga katta, siis ilmselgelt on seda palju raskem (kui mitte võimatu) teha nõrga füüsisega.

Ehksiis jalgpalliga tõsiselt tegeledes oled ilusa kehaga, kiire, hea koordinatsiooniga ning vastupidav. Mida veel?

Jalgpall on teatavasti meeskonnamäng ja kõige rohkem õpetabki see, kuidas jagada ja teistega arvestada ning miks ei tohi teisi alt vedada. Olles osa tiimist on sul kohustused tiimi ja treenerite ees. Ma olen oma mänguajal näinud väga palju mängijaid, kes lihtsalt ei sobi tiimi, sest nad ei suuda teistega arvestada ja veavad tiimi alt. Ja arvestamine ja jagamine ei käi ainult mänguväljakul toimuva kohta. On normaalne, et igas tiimis on paar mängijat, kes ongi egoistlikud väljakul ja ei sööda eriti, kuid see annab pigem tiimile juurde, sest kui nad ei sööda on nad enesekindlad ja kui ollakse enesekindel, siis peab selleks olema mingi põhjus niiet tõenäoliselt on nad individuaalselt head mängijad. Need, kes tiimi ei sobi veavad tiimi alt muul ajal.
Samuti on jalgpallis vaja pead. Väljakunägemine on seotud ka peaga. Tuleb näha väljakut, et leida endale õige koht väljakul ja et leida õige sööt või tsenderdus. Jalgpall arendab samuti mõtlemist ja ajutööd minu arvates, sest iga sekund muutub platsil midagi. Koguaeg muutub. See tähendab, et mängija peab sekundi jooksul jõudma jälgida väljakut ning võtma vastu palju otsuseid. See tundub keeruline, kuid minu arvates on see nii tohutult võimas mõelda, et sekundi pärast (või veel kiiremini) on kõik hoopis teisiti ja ma pean liikuma või just seisma või pressima või taganema või söötu küsima või peale lööma jne.
Jalgpall on tohutult äge ala, sest kui sa ühined mõne tiimiga, siis sa saad endale super ägedad tiimikaaslased, kellest saavad su parimad sõbrad ja kellega kõike koos läbi elad. Kui tegemist on õige ja tugeva tiimiga, siis kõige vägevam on koos võitmine ja kaotamine. Minu arvates isegi kaotused on paremad, sest see kuidas tugev tiim saab kaotustest koos üle ilma, et kedagi üksikut süüdistama hakkaks on imeline. Sa ei pea kaotusvalu üksi üle elama, vaid sa saad seda jagada ning see ununeb.

Minu arvates võiks rohkem tüdrukuid leida tee jalgpalli juurde, sest jalgpall pole juba ammu ainult meeste ala. Jalgpall on ka tüdrukutele. Võiks ju proovida või mis?

Minu lemmik naismängija Flora naiskonnas ja Eesti naiste A-koondises mängiv Liis Pello on vastanud küsimusele "Miks just jalgpall?" nii:

"Kui sa tunned, et sinu süda tuksub jalgpallile, siis see ongi õige valik. Jalgpall on rikastanud minu elu erinevate emotsioonide, tutvuste ja seiklustega. See on minu kodu. Armastus mängu vastu on kõige tähtsam."

Minu väga hea sõbranna Kadri, kes mängib samuti jalgpalli ja olime koos eelmine aasta ka Eesti koondises vastas samale küsimusele nii:

"Ma mängin, sest jalgpall on mu armastus ja see on mu lemmik ala. Ma tulin jalgpalli, sest käisin sõpradega jalkat mängimas ning mulle hakkas see meeldima ning läksingi. Nüüd ei plaanigi ma lõpetada"

Ma väga loodan, et aina rohkem noori (eriti tüdrukuid) leiavad endale jalgpalli. Ma julgen kõigile soovitada jalgpalli kõigile. Mina leidsin endale jalgpalli ning nüüdseks on see saanud mu suurimaks armastuseks. Jalgpall ei ole lihtsalt mäng minujaoks, see on elustiil. Jalgpall on nii palju mulle juurde andnud.

Mitte kunagi pole liiga hilja, et midagi uut proovida :)

Käes on 9. päev peale operatsiooni. Põlve ja minu enesetunne muutub nagu ameerikamäed. Ühel päeval, kui valu on vähene ja talutav on tunne "ohjess nüüd saab korda" ja siis järgmine päev, kui valu on suur ning peaaegu talumatu on tunne "jah just siia ja niimoodi ma surengi".

Täna on minu viies päev peale operatsiooni. Mulle tundub 5 päeva täiesti lõpmatu ajana. Ülimalt palju muutusi on toimunud ja muutunud viie päeva jooksul.

Täna on esimene valuvaigisti vaba päev. Põlvevalu pole olnud, ainult haavad kisuvad veidi. Paistetus on samuti taandunud. Enesetunne on juba palju parem.
Täna käisin ka arsti juures, kes mind väga särasilmselt vastu võttis. Tegi nalja nagu alati ning tõstis mu tuju märgatavalt. Vaatas jala üle ja veidi liigutas ning oli väga üllatunud, et jalg väga paistes pole ning sinikaid on vähe. Rääkis juba taastusravi korraldamisest ning uutest harjutustest. Tekitas hea tuju ning uue motivatsiooni.

Motivatsioon on taas tagasi ning kuigi vahepeal olid mõtted, et rohkem ei mängi sain ma aru, et jalgpallita ei saa siiski. Tung väljakule on tagasi ning palju suurem kui varem. Igatsen tiimi ja treenereid ja mänge ning melu, mille jalgpal mu ellu tõi.
Loomulikult keerlevad mu mõtted plaanidel, mis juhtub kui väljakule tagasi saan, kuid praegu on vaja keskenduda taastumisele. Operatsioon ja kõik uuringud ja arstivastuvõtud, mis enne operatsiooni olid, on mind viinud vaid poolele teele. Nüüd ootab ees pikk taastumisjada. Loomulikult tuleb sel teel ette raskusi ning takistusi, kuid what doesn't kill us, makes us stronger.

Nüüd kui tuju on taaskord hea ning ei pea enam mõtlema kahetsusega tagasi 24. septembrile, mil kõik algas, saan leida positiivseid külgi. Ma olen aru saanud, et mõtlemine "Miks just mina?" teeb asja hullemaks. Kõik tuleb meile ellu põhjusega. Olgu see siis kogemus või õnnistus.
Positiivsed asjad minu vigastuse juures on nüüd mulle teada. Tänu vigastusele olen ma eelkõige palju targem, nii spordis ja spordimeditsiini alal ning ka vaimsetes küsimustes. Tänu vigastusele olen ma leidnud parima arsti maailmas ning olen saanud mõtlemisainet tulevikuks. Varem poleks ma kindlasti mõelnud peale gümnaasiumit minna arstiteaduskonda ja spordimeditsiini õppima. Tänu vigastusele olen ma kohtunud väga paljude erinevate ja uute inimestega. Mu tutvusringkond on rikastunud (jalgpalluritele on lisandunud ka teised inimesed ). Kõige tähtsam minu arvates on asjade hindamine ning tänulikkus. Ja ma pean silmas väikeste ning tihtipeale enesest mõistetavate asjade hindamist ja nende eest tänamist. Tegelikult on ju tavainimese jaoks jalgpalliga tegelemine ka võimalus, mis kõigil on. Kui minnakse trenni ei mõeldagi sellele, et nad on õnnelikud, et neil on võimalus sellega tegeleda.
Mina soovitan hakata märkama väikseid asju, mõtlema neile, nende eest tänama. Kui leida igas asjas veidi positiivset ja märgata asju ning tänada asjade eest tekib palju positiivsem maailmavaade. Kui mõelda tänulikult on elu kohe ilusam ja kergem.

Kui leppida asjadega, mida muuta ei saa ning muuta oma mõtlemist nende asjade suhtes muutub see asi meeldivaks. Elu on liiga lühike, et lihtsalt eksisteerida, tuleb elada ja nautida. :)

Operatsioon oli mul kolmapäeval. Tahtsin kohe kirjutada aga oli palju mässamist põlvega. 

Operatsioon oli nagu varem ka öeldud kolmapäeval. Haiglasse kohale pidin paar tundi varem minema. Kõik algas kabinetis, kus mõõdeti vererõhku ning kehatemperatuuri. Sealt sain haiglariided ning mind juhatati palatisse. Palatis pidin ootama algul arsti ning seejärel ka operatsiooni. Arst tuli umbes pool tundi enne operatsiooni ning seletas, mis toimuma hakkab ning tegi ka nalja. Veidi aega peale tema lahkumist tuli palatisse õde, kes mu operatsiooniblokki juhatas. Seal opile ja järgmine hetk olin juba ärkamispalatis. Seal pidin olema kuni tilguti tühjaks saab. Järgnes ratastooliga sõit palatisse ning karkude saamine. Peagi oli palatis mu arst, kes seletas taastusravi, jagas soovitusi ning õpetas karkudega käima. Peale seda sain koju.

Nüüd on käes kolmas päev peale oppi. Esimene päev peale oppi oli kõige hullem. Kogu mu keha valutas, põlv valutas ja liikumine oli ülimalt keeruline, sest põlv ei kõverdu ega sirgu eriti. Enamuse ajast veedan voodis. Liikumine on võimalik vaid karkudel ning seegi on keeruline.
Täna sai ka sidemeid vahetatud ning nägin esimest korda oma haavu. Neli auku põlves pole paha.

Mu peas toimus samuti palju muudatusi. Muudatused toimusid juba kolmapäeval, kui palatis operatsiooni ootasin. Ma võisin varem öelda, et olen lahti lasknud jalgpallist (mängijana), aga seal ma sain aru, et ma polnud seda teinud. Lõplikult vabaks lasin seal, kui sain aru, mis mind ees ootab. Kogu see põlve jamade seeria, mis on kestnud juba umbes  3.5 kuud, on olnud nii ränk, et ma tunnen juba, et rohkem ma seda läbi elada ei suuda. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. See pani mind mõtlema, kas üldse tahan kunagi veel mängida. Treeneri ja kohtuniku litsentsi saan ju teha ja pealtvaatajaks (loe: fänniks) jään ju elu lõpuni. Esimesed kaks päeva peale operatsiooni tundisn, et nüüd ongi kõik ja ma rohkem ei mängi, sest ma ei taha, et midagi juhtuks. Täna on juba kergem ja parem ning nüüd on tulnud juba lootus, et veel mängin. Ma väga loodan, et mul jätkub jaksu, et veel mängida ja tegeleda ja olla.

Kogu see põlve jama on mulle õpetanud väga tähtsa asja: Tuleb elada hetkes ning tuleb olla asjas, mida sa teed ning alati tuleb teha õiget asja, õige põhjusega, sest muidu ei tule midagi välja. Samuti ka seda, et ei tohi minna uhkeks ja ülbeks. 
Edu ja õnn on kinni mõtetes. Isegi need mõtted, mida mõtled enda arvates salaja on nähtavad. Need mõtted mõjutavad su tegusid ning elu. Nende mõtete pärast olen mina olukorras, kus ei saa tegeleda oma suurima armastusega. Ma sain selle teadmise kahjuks väga karmil viisil, kuid kõik ei pea saama teada raskel viisil. Võiks õppida teiste vigadest,  Kui võtaksime iga päev ühe hetke, et mõelda oma mõtetele ning kui need meile ei meeldi muudaksime neid, oleksime palju õnnelikumad.